Siil 2015

Tere üle pika aja.

Õppustel esitati juba esimesel päeval päris mitu tellimust ja mis siin jonnida – klient on kuningas. Nii et kes tahtis, kuulab siia.

Tänaseks peaksid õppused ka neile läbi olema, kes paraku pea 2 nädalat tagalatoetust pakkusid ja helikopteri küljes rippudes kuulipildujast lasta ei saanud. Alati kõike ei saa – minu 10 päeva Siilil olid sisukad ja igav ei hakanud, aga lõpurivistusest jäin näiteks kahjuks ilma:

Kaitseväelased Tapal

Kaitseväelased Tapal, foto: Ruto Volmre/Ardi Hallismaa/Richard Kuusk/Siim Teder/EKV

Patti saabudes tekkis karvane tunne, et nüüd on 10 tundi järjekorda ja mõttetut bürokraatiat, aga tegelikult sai vorm selga ja kaasvõitlejad üles leitud enne keskööd, kuigi saabusin alles 20:30. Toredalt palju tuttavaid nägusid oli – hiljem Staabikompanii alluvusse minnes tunduski, nagu meie “lennu” kokkutulek + mõned külalised. Midagi on ilmselt meie aastal õigesti tehtud, sest kui ma kaasavõetud SBK nimekirja lugesin, sain, et 80-90% neist, keda varem reservi ei arvatud, olid Siilil kohal. Nii mõnegi puhul oli üllatav, et kohale viitsis tulla, ja samamoodi, et ära šlangis. Hea tuttav tunne oli 2. päeval kuulda näiteks n-srs V “Juba nahka olete ka teinud?”.

Meie kahene meeskond ilmus mõistagi täies koosseisus ja sai ühe pädeva mehe juurdegi, 3-kesi on ikka kergem küll, eriti kui nimetatud 3. mees igapäevaselt võrgundusega tegeleb ja olgugi et 5 aastat tagasi, väga hea väljaõppe on saanud ja kõike kummalisel kombel mäletab. Positiivne oli ka, et ma sama auto sain, ma vist oleks ebakindlam pärast 2 aastat Toyota’t jälle tõsise veoauto roolis. Õnneks saime esimestel päevadel suurema osa põhioskustest kadett K käe all meelde tuletada. Hea kontrast ajateenistusega oli, et kui omal ajal nämmutati kõike aeglaselt 8 +- 3 korda läbi, siis nüüd saime põhimõtteliselt mitme nädala õppetöö mõnede tundidega ja vabas õhkkonnas kätte. Üleüldse ei olnud mingit väga karmi korda – kõik täitsid oma ülesandeid nagu muuseas, keegi ei pidanud kuidagi eriliselt pöialt hoidma n-ö. Ühelt staabikompanii leitnandilt küsiti näiteks tuimalt “Sa oled elektrik vä?” ilma, et selle eest oleks kedagi seina äärde pandud.

Olen vähemalt pool elu teadnud, et mul on Lõuna-Eestis nimekaim, aga polnud temaga varem kokku puutunud – lõpuks pidi see juhtuma. Temale hakkas asi tõsiselt kahtlane tunduma, kui talle kogunemiskohas kaprali auastet pakuti, olles ise reamees. Eks natuke imekspandav võis olla seegi, miks Kuperjanovi ajateenija üldse Tallinnasse kutsuti. Nii ta siis pidigi justkui minu pärast, kuigi imelik on siinkohal ennast süüdi tunda, 4 päeva asemel 10 päeva teenima. Suutsime kahepeale tuvastada, et meie ainus konkreetne sarnasus on sama sünnikuupäev, 2. Ju siis 2 Jaan Sepp’i teeb ettevaatlikuks, aga 2 meid tundub pigem nagu trükiviga vmt. Loodan, et talle anti või antakse peagi kaprali auaste, esiteks veedetud lisaaja ja hoopis teistsuguste kohustuste täitmise eest, teiseks selleks, et järgmisel õppusel veel huvitavam oleks : )

Männikul lasime kerge tasanduskursuse ajal ka relvad sisse – tundus okei relv, sain 100 meetri pealt 68/80 ja 65/80, pärast seda läksime Pärnumaale. Tundub, et staap valib vähemalt pool-meelega pigem looduskauni koha:

Potsepa karjäär

Potsepa kärjäär, foto: H. K.

Esimesest ööst kulutasime vähemalt poole kaitsepositsioonidel. Vaesed jalaväelased said pidevalt edasi-tagasi joosta ja mõni juba julges väita, et “hullem kui SBK”. Selles mõttes hea, et mul nii hull SBK oli, kui ta oli – võrdluses tollesega ei tundu enamus asju üldse märkimist ega vingumist väärtki. Vaja 20 km bensiinijaama ja tagasi kõndida? – SBK lõpus kõndisime täisvarustuses 50+. Paar unetut ööd? – SBK ajal tegime 4 ja polnud häda midagi. Vihmavari jäi koju? – lubage naerda.

Staabikompanii köögist jäävad hästi meelde endistest staabikaitsjatest toidujagajad, kellel justkui päevapraega ka alati päevahuumor pakkuda oli. Ma ei tea, kas rohkem oma tiheda töögraafiku või naljade pärast, aga neile anti isegi medal. Sel päeval olid nad mõistagi “kõrgelt hinnatud restoran” : )

Samma kohta tulime paar päeva hiljem veel tagasi – vahepeal olime Pärnu lennuväljal. Suvepealinn indeed, sain arvestatava päevituse näkku:

Sõdur puhkab jalga

Unevõla tasaarveldus pärast patrulli, foto: J. J.

Selles mõttes võib-olla veidi inetu, et “sõdur magab” ja “kas sellist Eestit me tahtsimegi”, aga isegi kindral Terras tunnistab “Reservväelase Teatmik 2015” esilehekülgedel, et sõda on tihti “molutamine”, milles pole midagi laiduväärset : ) 99% ajast ootadki lahingut ja tegelikult on hea, kui see 1% ka veel ära jääb, eks. Selle šlangismi all kannatatu jäädvustuse juures tahaks mainida ka, et reservõppus võib olla paljudele puhkus. Puhkus kontoritoolist ja arvutist. Istuv eluviis on asendatud vaikimisi kehalise aktiivsusega, kasvõi rakmetega seismine ja kõndimine on juba oluliselt kõvem trenn, kui ma töönädala sees teha viitsin. Keegi ei helista sulle tööasjadega, sest sa lihtsalt ei saa neid teha. Ei pea vähemalt neil 10 päeval mõtlema, kas parem on investeerida LHV, SEB, P2P laenamise vmt kaudu või kuhu sa oma karjääriga 10 aasta pärast jõuda tahad. Ja isegi puhkusereisil tuleb mõelda, kuidas järgmisse linna saada ja mida seal vaadata – õppekogunemisel sulle öeldakse isegi see ette : ) Ma täitsa soovitaks selles mõttes. Vaheldust on vaja, hea kui miski kasvõi sunniviisiliselt seda meelde tuletab. Ja miinimumpalk ka jookseb – kui laene kaelas ei ole, pole midagi hullu.

Pärnu lähistel nägin mitu korda rebast, jäneseid ja kitsi, ma arvan, et peamiselt tänu sellele, et olin tihti koidu või videviku ajal patrullis. Meie sidemees eelistas võtta enda kanda öötunnid, näiteks 00:00-05:00 või 02:00-06:00. Kreisi, ma tean. Jalaväelastel oli vähemalt esimesel ööl oma patrull – huvitav sealjuures oli, et eestlane-venelane lahingpaar rääkis omavahel inglise keeles. Polegi vaja eestistada, juba räägivadki ju ühte keelt. Olgugi, et lennuväli oli pisut nagu tühermaa ja keskelt poole saapani märg nagu riisipõld ning natuke tüütu oli 1 km kaablit vedada okastraataiaületusega või kulutada söögi toomisele 40 minutit, oli seal omamoodi ka ilus:

Päikeseloojang ja veoauto

Päikeseloojang Pärnu lennuväljal, foto: J. J.

Vikerkaar

Vikerkaar Pärnu lennuväljal, foto: H. K.

Leitnant A pani mind veel Node’i positsioone välja skautima. Ilmselt tal juba kõhutunne ütles, et mul on aega päevitada ja leidis mulle natuke tegevust. Aga mulle meeldis tegevus. Mõned on Facebook’is jmt kurtnud, et küll oli igav ja eks see osalt seetõttu oligi, et kaadril ei jätku aega terve päev õppust majandada ja siis veel öösel punaste lampidega metsas kollitamas käia või varitsusi korraldada.

Potsepas ootasime öist rünnakut. Olime niivõrd kindlad selle tulekus, et pühendasime natuke ekstra vaeva kamuflaažile ja otsustasime ööbida bibi’de all juba positsioonidel, et saaks kasvõi magamiskotist esimese oksaragina peale tuld anda:

Kaitseväelane autot camotamas

Natuke kaugemalt polnud nähagi, foto: H. K.

Laskepositsioon telkmantliga

Lähikaitsepositsioon, foto: H. K.

Paraku aga hakkas Sidekompanii reservistide aeg õppustel otsa saama ja pidime samal ööl asjad pakkima ja tagasi Männikule sõitma. Selle võrra lihtsam oli meile muidugi relvade hooldus – 149 paukpadrunit jäid kõik alles : )

Kui päris rampväsinud ei ole, on öine sõit meeldiv. Metsast välja sõites sattus meie tee peale kohe siilipoiss, kellel ilmselt auto tugevas valgusvihus juhe täiesti kokku jooksis. Ulme, et ma teda märgata jõudsin ega alla ei ajanud:

Siil maanteel

The original Siil, foto: H. K.

Seersant K näitas talle susisemise saatel jälle õige tee kätte. Päev hiljem pataljoni territooriumil aga mõistsime paraku Siili logovaliku kurbi tagamaid:

Allaaetud siil Siili logoga

Siili logo modell, foto: H. K.

Sildistatud , , ,