Selle aasta esimese suve veetsin Siilil, nüüd teisel puhkan ja leian tütar Ilse une ajal ka need paar tundi, et õppus lõpuks ära blogistada. Märkmed küll on paraku piisavalt vanad, et oleks nagu võõra tsivilisatsiooni jäetud. Peab teine kord varem memuaarima asuma – muidu kaotab mahlakuses.
Karksi-Nuia – kaunis paik
Oma märkmikku ja pastakat kusjuures ei olnud vaja kaasa võtta, ega ka kindaid – neid sai maksumaksja raha eest. Küll oleks tahtnud torusalli või muud midagi, mida palavaga kiivri asemel peas kanda. Ega vist keegi nii ilusat ilma ei oodanud. Rohkem note to self’ina märgin ära, et marjaks oleks kulunud sigaretisüütaja-USB adapter (nutifon laadima ja laulma, et 4-tunnised sõidud vähe ärksamalt läheks), suurem joogipudel (mõnedel rakmetel on mingi humoorikas 250-ml variant, mis 25 kraadi juures pmst. aurab ise tühjaks), plätud (jah.), rohkem kui 1 pakk suitsu (pole mõtet ennast petta). Õmbluskomplekti kaasavõtmise nõue jätab nõutuks. Pardel oli liigne luksus, oma nimesilt ja beebilapid jällegi head mõtted. Trussikute, t-särkide ja sokkidega oleks võinud veel ahnem olla, et mitte kunagi ei peaks olema ihne.
Sõber käis hiljuti Šotimaal matkamas (mitte just Kadrioru park) varustusega kogukaalus 8 kg. Ulmelisena kõlavad 1-kilone telk või seljakott ei ole tegelikult täna üle mõistuse kallid. EKV täisvarustus on ses osas ikka mõtlemapanev. Miski 30 kg niigi? Sõjas veel 15 kg keraamilist plaati vesti sisse. Eesti mehel ei kannata põlv asfaldil jooksmistki, mis ta sellise koorma all reservist kutsutuna kuskil lumes sumbates tegema peaks, ei tea. Leitnandid kaotaks pool rühma autokastist mahahüppamistel, jne. Kokku 8 või isegi 16 kilo võimaldaks juba nii palju enamat. Suuremad distantsid, maastikuläbivus. Igast ronimised ja ujumised tuleks üldse kõne alla. Unistada võib.
Postil
Suurem osa õppusest sai tagala orjuses veedetud, aga jäi aega ka metsas kaablikutti mängida. Viimasega tehti vist mingi valearvestus – me läksime lõbusa lauluga oma ‘200 meetrit’ vedama, aga vaja läks 2,5 pooli. Ehk siis miski kilt? Mu sidemees J. oli juba arvestatavalt kettas : ) Õnneks tulid poolid pärast läbi metsa nagu uss kokku. Raskuseid on alati tore meenutada. Igatahes, jah – tassisime asju, püstitasime telke (ajateenistuses šlangisin alati ära selle osa), panime voolu, jne. Mingil põhjusel määrati meid 14 meest valitsema full-blown lipnik. Ta muidugi siis näitas jälle noaga miinivälja surkimist jm. toredat… Ausalt öeldes üks biiti ampsav administraator-kapral oleks mõistlikum, eriti arvestades, et tagala tüübid ei tea enamasti isegi oma relva täpset asukohta – 1. päeval visatakse istme alla ja viimasel võetakse välja, et lattu tagasi viia.
See tehnika rahunemiseks toimib minu peal sigahästi. Need samad 14 meest võisid telgis jaurata või haiseda palju tahavad, mina olin 2 minutiga suss ja triksis-traksis kella kahest neljani patrulli tanki minekuks : )
Kõik see värk pani mõtlema, kas ei tasuks seda ‘3-kuuga-nooremleitnandiks’ asja ära teha, millest ajateenistuses räägiti (kõrgharidusega inimestele, ei guugelda paraku välja praegu). 31- või 34-aastane (Siil 2021 ja 2024?) džentelmen võiks juba olla jõudnud tasemele ‘mõistab küll torupilli mängida, kuid sellegi poolest ei tee seda’. Aga efektiivset kraavihalli pole ju mõtet ülendada.
Siiliga oma ajateenistust lõpetavate tüüpidega rääkides andis tunda, et olen alustanud vanaks jäämist ja kipun heietama aegadest, millest ‘noortel’ aimugi pole. Ainult veebel P. olevat endine ja paneb autojuhte tööle : ) Võib-olla mu iganenud üksus läheb järgmiseks korraks hingusele ja me ei pea enam tulema…? Eriti palju enda aastakäigu mehi küll ei näinud see aasta. Ei tea paljud neist nende 1000 hulgas on? Vähemalt üht igatahes nimme ei tahetudki : )
Pool meeskonna reakoosseisust
Stsenaariumi järgmine kord Norrast importida ei maksaks. Kuidagi veider oli täiskasvanud mehi kuulda mingist Muriniusest jahumas. Huvitav, mis see omaaegne 10 küsimusega sõltumatu Šveitsi instituudi autojuht/seersant isiksusetest Kaitseväele maksma läks?
Üle-eelviimasel päeval tuldi meid lõpuks ka tülitama. Paraku saadeti mingid šlangid – saabusid nii vara õhtul, et meie patrull nägi nad kaugelt ära, muidugi ründasid tee poolt – autoga vaja lähedale saada ju : ), lasid kuulipildujast püsti, ja ometi õnnestus kahel meie poole lebasklejal ‘surma saada’ : ) Aega valmistuda oli:
Viimasel õhtul sattusin pati suitsunurgas kokku kübersõdalasega, kelle jutust sain aru, et EKV IT-lahendustes leiutatakse suuresti jalgratast. See ei pruugiks sugugi väga halb olla, sest rätseplahenduse peal ei saa vähemalt teada-tuntud zero-day‘sid kasutada, aga samas ta arvas ka, et ju see kood juba lekkinud on : ) Mnjah. Vähemalt oli hea kuulda, et ajateenijate potentsiaali kasutatakse kompetentsikeskuses ära, kasvõi helldeskis, aga ikkagi. Meie ajal võeti kõik seadmed ära ja pandi seina vahtima : )
Kui eelmine kord kohtasin kosmilistel asjaoludel oma ainsat nimekaimu, siis seekord sain päriselus tutvust teha oma naise eksiga. Päris hull efekt ikka, kui korrutad Eesti rahvastiku kaitseväekõlbulike protsendiga, patsiga poiste koefitsendiga, teatud vanusegrupi osakaaluga… Lõpuks ongi sõelal < 100 jõmmi.
Browninguga sai pauku teha, süüa sai ka hästi:
Pati korrapidajaga ei vedanud – ei lasknud mu pitsasid sisse : ( Pääslatöötaja silmad küll pöörlesid nii kuuldavalt selle jandi peale, et oleks ta äärepealt tuletõrjevõttes laatsa pidanud viima.
Proua Kaljula on nüüd juba mõnda aega medalikavaler. Täitsa tundis mu ära ka : )
Ja see sõna on bivi.
Lauri ajaveeb 