Ajateenistusest Staabi- ja Sidepataljonis – viimased tähelepanekud

Sõjaväeline täpsus

Koomiks: William Melancon “Broken and Unreadable”

Reamees K Kevadtormiaegne reddit’i leid, päris tabav. Selline huumor jääb vähemalt mõneks ajaks seljataha – ametlikult saime reservi vist 7. juunil, kuigi Sidekompanii tegi de facto sääred juba 3. (olgugi, et algselt oli plaanis meid õige tähtajani sportmängudega lõbustada)  ja Staabikompanii 4. Staap sai see-eest kohe pärast Kevadtormi linnaloa, samas kui Side ööpäevad läbi autopesulat hooras. Konserveeritavat tehnikat võis olla ~90 ühiku kanti ja nagu iga aasta, sai ka seekord kõik kardetust varem valmis. Mitu korda olen pidanud vastama küsimusele “Kuidas siis tunne on?” – paraku ei ole mingit erilist tunnet, oli 11 kuud teenistust, olid kõned, rivistus, laialiminek, aga tsiviilis tahab elu elamist ja polegi väga midagi sügavat lisada. Kuigi tõsi, korraks tundus küll, nagu nooremseersant K ütles: “Kõik on nii armsaks saanud.” : ) Üritasin sellest meie kohustuslikul esseekonkursil midagi kirjutada, ei saa just šedöövriks pidada, paraku : )

Pidin kiitusest pea krambid saama. Kui ma nüüd rängalt ei eksi, siis anti pärast Kevadtormi 5 kaprali auastet (sealhulgas mina) ja 4 seersanti (sealhulgas minu meeskonnaülem). Päris uhke RAU meeskond – 2 liiget ja 4 pulka. Ei teagi, kuidas meil nii hästi õnnestus silma jääda – tõsi, laisad me polnud kunagi (seersant motiveeris mind päris hästi) ja ühe sidejuhendi kirjutasime. Igatahes ei pidanud ma arvama, et olen niinimetatud ‘lambikapral’, küll aga oli suur minu üllatus, kui mind selle sama ajaveebi kirjutamise eest meenemündi ja raamatuga premeeriti. Noh, siinkohal võivad meie arvamused veidi lahku minna, aga minu arvates näitas see žest päris hästi, et Sidepataljonis ei kiideta ainult ustavaid parteilasi vaid suudetakse toime tulla ka vahel kriitilisemate arvamuseavaldustega, sest kaugeltki kõik, millest ma siin kirjutanud olen, ei meelita sirge selja ja seitliga tublisid Eesti poisse Sidepatti aega teenima ja nii mõnigi fraas võib panna konservatiivsema inimese pead vangutama.

Sidepataljoni meenemünt ja raamat "Raua Tänava Lahing"

Sidepataljoni meenemünt ja raamat “Raua Tänava Lahing”

Kevadtorm oli võrreldes ülejäänud ajateenistusega lihtne, meie meeskond sõitis välja vaid seitsmel päeval ja nendestki umbes pooltel kordadel polnud vaja mastegi püsti panna, laagris lahutas meelt enamasti üks prototüüplahendus, mille püstitamisaja me algselt 1,5 tunnilt 20 minuti peale suutsime viia. Tegime küll juhendi, aga kahtlustan, et järgmistel ajateenijatel tuleb ikkagi katse-eksituse abil osad asjad paika saada. Mõni kurtis, et igav oli, aga mina ei saa aru inimestest, kes ei suuda Internetist (kogu inimkonna teadmiste varasalv?) meelelahutust leida. Täiesti meeldiv oli taas Staabikompaniis higi valada, sattusid hea kaader ja head ajateenijad. Ülearused tunnid ööpäevast panime näiteks endale usaldatud tehnika hooldusesse – meie RAU saab tagasi antud tunduvalt paremas konditsioonis, kui me ta saime. Teipimise ja sildistamise põhjalikkuse järgi üksi oleks võinud meile mõlemale obsessiiv-kompulsiivse häire diagnoosida. Midagi erakordselt põnevat Kevadtorm 2013 meie jaoks kaasa ei toonudki. Keegi Bogdan käis öösel laagrites hulkumas. Keegi suutis Kaitseväe võrku ühendatult ilmselt nii rüvedaid saite külastada, et tekkis tõsine oht viiruse näol. (mina ja veel mõned sõltumatud eksperdid leiame, et ilmselt otsis reamees A kas kägistamis- või leedu kääbusporri) Üks relv läks kaduma. Üks mees magas sidevalves nii õnnetult oma käe ära, et ei suutnud sellega õigeaegselt telefoni vastu võtta. TeKo üritas grillida, aga see lõpetati üsna kiiresti ära. Need vist olidki suurimad pahandused. Kompanii ülem hiljem mainis ka, et tema kartis, et peab liigagi tihti mehi kartsa saatma näiteks purjuspäi väeossa ilmumise eest ja oli üllatunud, et terve aasta ei olnud tal ühtegi säärast probleemi. Ma ei tea kindlalt, aga võib arvata, et inimesed, kellel on (lõpetamata) kõrgharidus, 22-aastaselt kuupalk, mis ületab Eesti  mediaani kahekordselt ning tagatipuks selgeks tehtud Staabikompanii arusaamad korralikust sõdurist, ei kipugi väga baarikaklustesse või narkoärisse, et oma elu kaheks-kolmeks aastaks ära rikkuda.

Oleksin pidanud veel kord osa võtma üldfüüsilisest testist, kuid niiöelda ‘šlangisin selle ära’ sellega, et autojuhid pidid mõned veoautod ladustamisplatsile toimetama. Uute reeglite järgi oleksin oma eelmist tulemust korrates saanud 268 asemel 294 punkti. See kordamine oleks muidugi olnud üsna ebatõenäoline, kui võrrelda SBK ja AÜK koormust, aga kindlasti on tulevastel paksudest IT-meestest ajateenijatel hea teada, et nemadki on võimelised ÜFT’il ideaalilähedaseks soorituseks. Selle koha pealt veel nii palju, et kahjuks ei ole mul absoluutselt mõtet spekuleerida, kas järgmisel satsil saab Sidepataljonis parem või halvem olema kui meil, sest rotatsiooni käigus vahetub suur osa kompaniide juhtkonnast, tervele pataljonile tuleb uus ülem ja kuuldavasti on järgmisel aastal tõsine ikaldus instruktoritega. Võib oletada, et kuna suvine SBK on SiKo korraldada, ei saa see olema niivõrd kontimurdev kui anno domini 2012 suvi ja kui kaadrit on vähe ning üleajateenijatest seersante pole üldse, peaks muutuma äärmiselt keeruliseks nädalavahetuseks kedagi nii öelda ‘nussima’ jätta nagu oli meie ajal, kui seersant A alustas viimast voodirallide seeriat pühapäeva õhtul kell 21:57. Minu oletusi toetab veel seegi, et nüüd on ju olemas vähendatud koormusega ajateenistus. (oleks huvitav teada, kas viripillid ja simulandid saavad siis eraldi toa ka?) Aga paluks mulle mitte vihakirju saata ega aknaid sisse loopida, kui tuleb välja, et 2013. a. suvine SBK hoopis eepiliste proportsioonidega ‘mustikasse saamiseks’ kujuneb : ) Vihma ikka nii palju ei saa tulla, kui eelmisel aastal : ) Samas võrdluseks: õhutõrjel on lõunauinakud. Kindlasti saab olema palju asju, mis teile siin ei meeldi, aga uskuge mind, et hakkama saab.

Väike (numbriline) ülevaade minu ajateenistusest:

  • auaste: kapral
  • juhtimisõigused: B; C
  • päevi: 330
  • linnalubade suhe nädalavahetustesse: 17/47
  • seletuskirju: 3
  • korrapidaja või päevnik: 18 x 24 h
  • lisatoimkondi: –
  • kartsas: –
  • laatsaretis: –
  • režiimil: –
  • sanatooriumis: –
  • häiregrupi häireid: ~25
  • metsanädalate suhe nädalate koguarvu: 19/47
  • lõpurännak: ~53 km (ja kirsiks tordil põlvelt laskeasendi kaevik)
  • puhkusepäevi: ametlikult 15, koos nädalavahetustega 23 (+5 päeva reservieelset linnaluba)

Kuulsaid tsitaate, mis ainult meile nalja teevad:

  • “Ja ei lohista jalgu!”
  • “Ja vahest oma katelok peseb.”
  • “Veel tahan süia”
  • “Reamees Kull”
  • “Küsimus”
  • “Ja liigutab kiiremini Voll!”
  • “Kasarmus kalonnis kasarmus” [ehk “Kasarmupoolsest kolonnist kasarmusse”]
  • “Tahate seda gaašimaškides teha?!”
  • “Noh Smilinoff, mis nussite?”
  • “Vastutavad minu juurde!”
  • “Reamees Liivel peksab vist kõrgematel pööretel sitta sisse.”
  • “Masin väriseb all nii, et lööb paugu lahti.”
  • “Lekib teil nagu mahlakast ju!”
  • “Parem poooool…”
  • “Paigal marssss…”
  • “Te tahate lihtsalt šlangida.”
  • “Nii, NAK kuulab siia.”
  • “Tra mis nuss see on?”
  • “Otsige mõni pädevik, kes ampsab biiti.”
  • “A keda see ütleb?”
  • “Mesasja!?”
  • “Mehed, mehed, füüsiline kiht ja talupojamõistus!”
  • “Teie üksikvõitlejaoskused ei päde.”
  • “Sa oled homo…ooo…homospetsialist!”
  • “North Octopus Deluxe Ecosystem”
  • “Tublid eesti poisid!”
  • “Kõigile on alati autojuhtide vaba aega pinda käinud.”
EKV toitlustamise teemalise küsitluse tulemused

Foto: EKV toitlustamise teemalise küsitluse tulemused

Kuulsin kuskilt, et see aasta algab ajateenisus 1. juulist, 5 päeva pärast, kui see tõsi on. Blogi vaadatakse ka kahtlaselt palju. Natukene on minejatest kahju, peavad nad ikkagi järgmised ~300 päeva kasarmuringselt rühmalauluga söömas käima : ) Oo ja kui me 25-kraadise kuumusega hallis tolmulaadses liivas lahingvarustuses madalroomasime või 15-kraadise külmaga 3 tundi varitsuses passisime – ei meelita kindlasti tagasi. Aga hea vormi saab ja see tunne, kui kõik lõpuks seljataha jääb, on võrratu. Tead, et saad tulevikus hakkama ka – kui suudad 11 kuud vingumata ülematele alluda ja 16 tunniseid tööpäevi teha, siis mis see “täiskasvanuelu” ka ära ei ole. Tihtilugu tekib mõte, et “11 kuud minu parimast east on raisatud”, aga olgem reaalsed, ei teeks te mõne kuuga mingit uut Facebooki, pigem ainult suuga suure linna. Ja meestel algab parim iga üldse 40-st. Loodan, et keegi ei valmista oma perele häbi ja ei hakka laatsaretis 37.1 palavikku kurtmas käima või oma “kohanemisprobleemide” tõttu hullupabereid hankimas. (ka seda prooviti ja lõppes kas sellega, et lõpuks tuli ikka tööle hakata ja sisse sulanduda või siis juhi- ja relvalubade kaotusega ning oma elu mõneks ajaks ärarikkumisega) Saapad pange ööseks kappidesse ja ärge unustage, et kui te ei jõudnud 5-minuti putru 4 minutiga valmis, siis oleks pidanud varem alustama. Edu teile.

Advertisements
Sildistatud , , , ,

15 thoughts on “Ajateenistusest Staabi- ja Sidepataljonis – viimased tähelepanekud

  1. /David ütles:

    – Sain.

    Päris huvitav lugemine. Aiman nüüd paremini, mis ees ootab. Mõnes mõttes päästsid isegi elu (või noh, paarkümmend seletuskirja vähem): oleksin käekellata läinud, kuid nüüd sai vajalike asjade nimekiri läbi töödatud (http://marchelloandco.com/T49896-Timex-Watch).

    Kavatsen ka ise mingis vormis päevikut pidada (kui asjad väga halvad ei ole, siis oma nime alt). Viimasele motivatsioonilõigule väidab poiss, kes veel asju kogenud pole, et tema ehitaks küll üheteist kuuga midagi produktiivsemat valmis… kuid jah, patriotism surub peale.

  2. kaisa ütles:

    Väga hea blogi jah! Vajalike asjade nimekiri oli eriti abiks.

  3. EK ütles:

    Asjade nimekirjast veel niipalju, et see on värskeima Sõdurilehe (see, mis otsepostiga tulevastele ajateenijatele läks) kaaneloos üsna maha viksitud. :) Küll aga ilma viitamiseta sellele blogile siin. Huvitav.

    Nimekirjast enesest oli aga tõesti kasu. Pakitud ja valmis ülehomme end alama eluvormi süsteemile lülitama.

    • Vanka ütles:

      Miks peaks keegi viitama mingile blogile? Igaüks võiks ju aru saada, et ametiasutus ei võta seda nimekirja blogist vaid puhtalt varasemast kogemustest ja pataljonide siseeeskirjadest.

  4. Chris ütles:

    Algusest lõpuni loetud ja üli üli hea blogi, julgelt võin öelda, et parim nendest, mis siiamaani lugenud olen (4-5 tükki). Aga ei, meil ei olnud lõunauinakuid Õhutõrjes, oli sama nagu sina kirjeldasid, räägitakse ja arvatakse, et on täiesti lebo, aga samamoodi saime nussi ja pussarisse pidevalt. A seal olin ma siis 2010-2011 aastatel, aga äkki siis tõesti uued ringid lasti lõunauinakutele, ei teagi. Igaljuhul, superb blog mida pärast oma ajateenistust on veelgi funim lugeda!

  5. E. ütles:

    Kõik läbi loetud ja korralik naerudoos saadud. Aitäh! Tõi palju kogetud emotsioone esile! Paraku lähebki aasta aastalt kergemaks ning peab tolereerima ja tegema neutraalset nägu, kui keegi tuttav jälle otsustab kõrvale viilida. Kurb, kui eluetapp elust jäetakse elamata.

    ÕTP 09-10 (Ja siis ei mingit uinakut, vaid igaõhtune jooks!)

  6. pr Kapral ütles:

    SBK oli parim ;) Hea meenutada su blogi järgi :D

  7. David ütles:

    Härra kapral, lubage käesolev blogi välja printida ja SiKo II korruse lauda panna.

  8. Lauri Elias ütles:

    Minugi poolest, kui arvad, et sellest kellelegi abi on.

    Muidu, ilm on vist päris kehv hommikusteks palgi ja liivakottidega võimlemisteks? : )

  9. Lauri Elias ütles:

    Oo. Veidi kõhe on järsku nii kuulus olla : ) Täna just liigutasin reha üle pika aja ja mõtlesin, et see on ikka lumme kusta Sidepati territooriumiga võrreldes.

    Mis nipiga sinu memuaare lugeda saab?

  10. Janek ütles:

    Ütleks, et igapäevaselt ajateenijatega tegeleva tegevväelaselegi on päris hea lugemine. Ei ole lihtsalt huupi lahmitud “et jälle n’ssitakse” ja kaader on jobud jne. Ilmselgelt on probleeme, sest ka tegevväelaste seltskond on pea sama kirju kui ajateenijate oma. Rühmaülematest kõrgematel kohtadel teenivatel võib tihtipeale meelest minna oma ajateenistus, kus tõenäoliselt samade muredega võideldi, ja ei suudeta näha enam lihtsa sõduri rõõme ja muresid. Asi pole sellest, et ei taheta vaid lihtsalt ei mäleta kui igavad olid nädalavahetused või kui hea oli kord nädalas kinno pääseda.
    Peaks ka sõduritel soovitama päevikut pidada, sest teenistuse lõpus ajateenijate poolt kirjutatav tagasiside kipub olema suhteliselt igav ja sisutühi. Mida hakata peale sellise infoga rühmavanema kohta nagu “normaalne” või “pede”. Selline jooksev ja tihtipeale ka veel hetkeemotsioonide pealt kirjutatud on tunduvalt konstruktiivsem.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s