Ajateenistusest Sidekompaniis V

Kahe postituse vahelisel ajal on hulk vett merre voolanud ja mul hakkab juba aset leidnud huumor meelest minema, seega on tagumine aeg kirjutada kroonikat. Pidin ümber tegema oma reservomeetri, sest saime teada, et võib-olla jääb meie konserveerida kogu pataljoni masinapark ja selleks on meil aega 7. juunini, on see pretsedent, ähvardus või midagi muud, ei tea. Äkki me solvume ja ei liiguta 31. mail – 7. juunil lillegi? Küll peaks olema kõigil motivatsiooni pingutada, et siiski õigel kuupäeval välja saada. Ma arvan, et mehed teeksid kasvõi vahetustega 24/7, et mitte teiseks nädalaks veel kasarmusse mädanema jääda.

Eilsega jäi seljataha täpselt pool Kevadtormi, mõistagi ei saa ma asjadest, mida näinud olen väga palju kirjutada, siin on isegi kritseldised peldikuuksel vähemalt salastatusega “asutusesiseseks kasutamiseks”. Aga noh, Delfi teab nii ehk naa paremini, mis meiega millal juhtuma hakkab. Paar seika siiski. Üht sidekeskust käisid kimbutamas metssead ja kuuldavasti arvas meeskond esimesel korral, et see on seersandi luul. Teisel korral, kui üks neist emise ja tema perekonna eest kongi peitu pidi jooksma, nad nii enam ei arvanud. Sambla seest olevat leitud CD kirjaga “paljad naised 2013”, ilmselge lõks, aga saaksin aru kiusatusest kontrollida, sest koos trooja hobusega võiks ju seal peal siiski leiduda ka paljast ihu, ja veel 2013. aasta oma. Staabikompanii vastutusalal on elu päris hea, Sidekompanii ülema abi juba märkas, et Staabikompaniis hoitakse meid nii hästi, et meil hakkavad põsed rasvaseks minema. Noh, kolm korda päevas saab sooja toitu küll. Ja juurde antakse ka alati, kui küsida. Ja kui muidu on täiesti loomulik olla metsas 5 päeva pesemata, siis siin naljalt kolmandat päeva pesemata meest ei näe. Väljasõitude vahele jääval ajal saab kaasvõitlejatega juttu ajada, näiteks sain teada ühest, kes on pärast SBK’d neljal nädalavahetusel linnaloast ilma jäänud. Ma isegi ei oskaks öelda, mitmest ma olen ilma jäänud, neid on liiga palju, välja olen saanud vist 17 korda, neist pooled korrad Tagalarühmas. Staabikompaniist said veel 5 meest napilt enne lõppu reservi, kuuldavasti võimaldab seda uus seadus. Ega sellest muud head ei sündinud, kui reamees B lõpukõne seersant S’le, mis kõlas umbes nii: “S, sa ei ole mulle kunagi meeldinud. Ma loodan, et sul läheb elus halvasti ja ühel heal päeval pood sa ennast üles.” On alust arvata, et selliseid kokkuvõtteid tuleb tema aadressil veel. Esimestel päevadel, kui Kevadtorm veel ametlikult alanud polnud, kuid meie juba kohal olime, ülendati 6 meest kolmepulgaseersantideks ja 3 nooremseersantideks, mis on positiivne, eriti kuna 2 nüüdset seersanti ei olnud aspirandid vaid lihtsalt mehed, kes konstantse tubli tööga lõpuks silma jäänud. Ja StKo’s on juba mõnda aega 6 värsket kapralit ka. Vot.

Nagu ma aru saan, siis uue seaduse järgi võetakse kaitseväkke veel rohkem vigaseid, olgugi, et meist on üle 10% ajateenistuse jooksul välja praagitud. Võib-olla läheneb see protsent viieteistkümnelegi. Ma muidugi ei kujuta ette, kuidas nad selle “tuttav arst kirjutab vabastuse” probleemi vastu võitlevad, praegu meenutab olukord minu arvates küll Napoleon’i nelinurka, kus loll/passiivne ja loll/aktiivne lähevad kahurilihaks (ehk siis ajateenistusse) ning arukas/passiivne ja arukas/aktiivne ohvitserideks (ehk siis antud juhul viilivad ära). Ka mina kuulun seega nende väheste kõlbulike hulka, kellel oidu polnud põlvehäda kurta või välismaale kolida ja mehi, kes jõusaalis 150 kiloga kükke teevad, aga kelle põlved ajateenistusse tulemist ei võimalda, on ju küll ja jääb ülegi.

Eilsest olen sõitnud oma teenistusautoga üle 1000 km ja arvestades kõiki muid otsi, näiteks ~450 km Sirgalasse lahinglaskmistele ja tagasi, on ajateenistuse peale kokku 2000 km kindlasti kirjas. Päris normaalselt saab sõita. Sõiduõpetaja rääkis näiteks, et tema sai 2 aasta jooksul Kaliningradis sõita kõige rohkem 500 km, kuigi oli autojuht nagu minagi. Aga suhteliselt palju tuleb roolis leelotada, et Peterburi maantee joonsirgus schlafenit majja ei peksaks. Lahinglaskmiste ja linnalahingute laagrid olid kindlasti ajateenistuse ühed huvitavamad. Juhtmete vedamine ja mastide püstitamine oligi juba üsna üle visanud. Kokku sai lastud mitutuhat padrunit, ka teravmoona. Kuna lahinglaskmised toimusid Ida-Virumaal, läksime sinna juba pühapäeval, seal olles pidime ikkagi suurema osa ajast lihtsalt oma korda ootama – pärismoonaga ei saa kuidagi lohakalt ümber käia, igat üksikvõitlejat jälgitakse. Saime granaati visata (ei olnud üldse nii pingeline, kui räägiti), avastati lõhkemata miin. Kõik kartsid reamees S’ga lahingpaaris olla, ma lõpuks olin ja polnud häda midagi. Seersant K lõi kirvega õnnelikult jalga, läks meditsiinist abi paluma, pidi mitu korda korrektset pöördumist proovima ja sai vastuseks, et “plaastreid siin ei ole, on ainult esmaabi”. Mis sinna “esmaabi” alla kuulub siis, mudaravi ja delfiiniteraapia või? Korraldasime missiooni, kus vastasvõistkonnast tuli läbi maadelda ja nende parim maadleja oma kivi juurde tassida. Ootamise ajal voolis üks võitleja näiteks kahe otsaga dildo, mis hiljem läbiotsimise käigus välja tuli (selgitusi tuli anda ka näiteks lamineeritud šokolaadi kohta). Õnneks või kahjuks ei olnud rühmaülemal eriti muud teha kui imestada, mingit karistust sellise eseme omamine ilmselt kaasa ei too. Avastasin selles laagris, et kui olla telgis ja täiesti alasti, siis sind ei panda tõenäoliselt liivakotte tassima ja et kakal käimine, taamal loojumas päike, mustana näivad kaevandusmasinad punase taeva taustal monotoonselt töötamas, tekitab kahtlaselt postapokalüptilise tunde. Tegelikult oli natuke kurb vaadata, kuidas me Ida-Virumaad üles kaevame, et Tallinnas soojas FarmVille’i saaks mängida. Sinimägede muuseumile viskasime ka kiirelt pilgu peale, sai jälle uhkustada, et Sidepataljon on ikka tõenäoliselt ainus, kes oma ajaloost huvitatud (meile räägitakse tihti legende sellest, kuidas SiP oli ainus, kes 40. aastal vastu hakkas ja kui imepärased on meie pataljoni lipu säilimise tagamaad). Nädala tsitaadiks sai “t*a kiirtuli oli ju”. Linnalahinguid harjutasime Jägala linnakus, kahjuks paintball ei töötanud ja laserveste meile ei antud, aga samas oli ikkagi oluliselt huvitavam, kui taas 5 päeva metsas WC’sid kaevata või siderutiinis olla.

Ajateenija kaevamas

Sai täis ja tuli sügavamaks teha

Seda enam, et tegelikult polevat linnalahinguid Sidekompaniile ette nähtudki ja kõik oli KÜA organiseeritud. Linnalahingute nädal sai otsa lõpuharjutusega Lintsil, mis valmistas kahjuks pettumust, kuna mingist linnakeskkonnast ei olnud seal võimalik küll rääkida, kõik oli nii võssa kasvanud. 48’st hoonest suur osa oli varemetes ja kõige tipuks olin ma tagalajaos, kus minu ülesandeks oli 1500 padrunit seljas kanda, mida lõpuks vaja ei läinudki : ) Lõpuboss jäi samuti nägemata. Aga töövarjupäeval osalevatel noortel oli kindlasti huvitav meid kuulipildujast lasta. Vaatasime hiljem oma tegevusest videoid… hämming oli enamasti totaalne. Drillides hakkas nagu juba heaks minema, aga kui oli tarvis improviseerida, sai leitnant K lihtsalt paarkümmend minutit Failblog’i materjali.

Niinimetatud motivatsiooninädala asemel oli Sidekompaniil hoopis lisalaager, mille küll minu meeskond sai kasarmus veeta, sest pidime õppima oma Kevadtormi aegseid ülesandeid täitma. Paraku tähendas selline mugav nädal ka seda, et pidime veel korra toimkonnas olema (minu jaoks viieteistkümnes, mõni ajateenija pole kunagi olnudki), kuigi arvasime, et eelmine on meie viimane toimkond üldse. Lisaks saime ~5 tundi WC-s “mehhaaniliselt küürida”, et “kusi ei hapneks ja sitt ei virvendaks.” Samas jõudsin taas lugeda, sedakorda Leo Kunnas’e “Viiv pikas sõjas”. Päris üheülbaline raamat oli, ega sõjas vist ei tahagi, et midagi huvitavat juhtuks. Militaareluga kursis oleva inimese jaoks täitsa huvitav lugemine. Enne ajateenistust ei oleks osanud säärasest teosest küll midagi arvata.

Lingvistikanurgakeses fraas “no-can-see”. “No-can-do” öeldakse vähemalt meie pataljonis labakinnaste ehk “turtlesside” kohta, analoogselt on rootsi taskulamp “no-can-see”, sest sellest seasilmast on parimal juhul kasu magamiskoti õige otsa leidmisel, kottpimedas metsas kaabli paigaldamisel muutub aga täiesti kasutuks. Sõna “schlaisk” kasutatakse eriti laisa indiviidi puhul, kui sõnade šlang ja laisk ühendamine üheks ülisõnaks ei ole enam ülekohtune (näiteks reamees V puhul, kes magab järjekindlalt ahjuvalves ja laseb mu magamiskotil ära põleda). Tagalatelgi ahi nimetati muide Megan Fox’iks, sest ta on nii kuum (läheb kohe ’maasikaks’).

Läbi on saanud ka ajateenijate viimane puhkus enne reservi, mis möödus vähemalt minul suhteliselt šlangides. Tõusin diivanilt vastumeelselt ja õnneks harva. Kuigi meil lubati lausa 9 päeva puhata, möödus see ikkagi, nagu poleks olnudki. Sellised puhkused sobivadki tegelikult kõige paremini lihtsalt lebotamiseks, sest mis reisi või projekti sa sellises ajaaknas ikka ette võtad. 5 mehel oli puhkus ka 7-päevane, 3 tulid palaval päeval ilma jopeta linnaloalt, 1 sõitis kollasega üle ristmiku ja 1 käis valel ajal Sõdurikodus. Täiesti skisofreeniline karistamine minu arvates. Üsna huvitav on see, et näib, et ajateenistus on mind niivõrd “meheks teinud”, et ma ei saa enam üle 6 tunni pehmes voodis magada – selg eelistab betooni. Loodan, et see läheb üle, samas 9 päevaga oleks võinud juba progressi näha…

Uskumatult hea on ringi liikuda normaalse vormiga. 5 riidekihti ei takista liikumist, ei vaju igal teisel sammul põlvini lumme ega koperda autojälgedes, ainus asi, mida ma igatsen, on talvise kamuflaaži kukkur, kuhu sai vajadusel ära mahutada 3 salve, 3 päeva prügi ning mobiiltelefoni (ja ruumi jäi ülegi).

Esimese rühma mehed olid tagasisides kurtnud, et “tagalat hoitakse nagu oma lapsi”. Selles mõttes, ei vaidle vastu, meiega suheldi mõistlikult, saan aru, et teeb meele mõruks küll, kui enda rühmaülem kohtleb ajateenijaid nagu alkohoolikust pereisa punapäist kasulast. Olen Tagalarühmas vist ilma jäänud ühest linnaloast, mis oli tingitud sellest, et olin juba 5 nädalat järjest väljas käinud ja keegi pidi ometi sisse jääma, et toimkondi katta. Kahju, et vaid lõpp selline oli.

Ja lõpetuseks üks uskumatult elutruu anekdoot:

Poiss saabub sõjaväest koju.
Koduküla rahvas kohe uurima, et mida see kroonuvärk endast siis kujutab.
“Ah, täielik debiilsus!” vastab poiss tüdinult.
“Mida see tähendab, kuidas …? Räägi täpsemalt!” ei jää külarahvas rahule.
“Okei, küll ma homme näitan!”
Hommikul, kella viie paiku, kui uni kõige magusam, hakatakse külaplatsil häirekella lööma.
Hirmunud ja unine külarahvas jookseb platsile kokku.
Astub siis poiss rahva ette ja kamandab: “Nii! Meie läheme nüüd isaga puid raiuma. Ülejäänud – rivitult!”

Advertisements
Sildistatud , , , ,

One thought on “Ajateenistusest Sidekompaniis V

  1. Kpr.V ütles:

    “võib-olla jääb meie konserveerida kogu pataljoni masinapark”
    Seda räägiti ka eelmine aasta ja ka tehti seda kõike. Kokkuvõttes istuvad enamus vennad ja sülitavad lihtsalt lakke kuan ei taheta välja lasta juba põhimõtte pärast.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s