Ajateenistusest Sidekompaniis IV

Tere suurt reedet, kallid kaaskannatajad. Kirjutan teile oma neljandalt järjestikuselt linnaloalt, mis kestab pea sama kaua, kui kestis ühe teada-tuntud reamehe eelmine puhkus (5 päeva), kes “selleks ettenähtud mittekohtades” fotografeerida armastas. Minu hinge valitsejanna teeb reedeti tööd ja nii pole mul kodus väga targemat teha kui diivanil, pehmed hallid dressipüksid jalas, internetis arvamust avaldada. Vahepealsel ajal on juhtunud palju ja enamus sellest on kahjuks sulandunud mingiks ebaühtlaseks mälupudruks metsalaagritest ja linnaloaootustest – mina tean nädala sees ainult kohustuse tõttu generaatori logiraamatut täita, mis nädala- või kuupäev parajasti on. Meie uus rühmaülem jätab nädalavahetuseks sisse vaid toimkondlasi, KV kalli vara lõhkujaid ja silmapaistvaid laiskvorste – 4-5 unetut päeva metsas 2 puhkusepäeva vastu pole üle mõistuse erinev tavaliselt tööelust ja motivatsioon kõike hästi, kiiresti ja õigesti teha on kõrge. Ainult siis on natuke nukker, kui juba esmaspäeva lõunaks mõne masina peeneks sõidad või näiteks kamuflaaživõrgutoe (ehk ‘liblika’) tuuleklaasile pillad. Kui nii läheb, saab nooremseersant B nädal otsa imestada, miks ainult üks labidas viiest liigub ja sedagi tema juuresolekul vaid.

Neli nädalat tagasi halasin südantlõhestavalt oma ebaedust veoautojuhi eksamitel. Tundus, et võin hakata varsti käima eluheidikute ja pigilindude juhatuse koosolekutel või hakata pidama loengusarja “Kuidas ebaõnnestumistega toime tulla?”, kui selles samas toimkonnas 8:20 hommikul kompaniile relvi väljastades helises telefon, sest keegi ärkas ja märkas, et minu eksam algab 40 minuti pärast. Ma olin öösel 3 tundi maganud, kohe hakkas rivistus, ma ei leidnud kompaniiveeblit tema kabinetist ja Sikupilli õppesõiduplatsile jõudmiseks kulub vähemalt 20 minutit (kaitseväelane punasega üle tee ei lähe) – õnneks lubati mul esimene ettejuhtuv ajateenija ‘tanki panna’ ja jalgadele valu anda. Jõudsin veel enne eksami algust suitsetadagi. Eksaminaator oli mõistagi mulle tundmatu, platsil manööverdamise vahelejätmine ei tulnud kõne alla, parempoolne peegel möödus piirajast 1,5 sentimeetrise vahega, lubati linnasõidule. Sõitsin nagu autopiloodil, ainus viga oli “natuke aeglane sõit”, eksam sooritatud. “Ma võin reedel linnaloale saada? Uskumatu…” Huvitav, et C-kategooria teooria sai samamoodi äärmises stressiseisundis ja vaid tänu õnnele läbitud. Hakkasin tajuma mustrit – näib, et puhanuna olen ma niivõrd oma üleanalüüsiva aju hirmude ja tulevikusimulatsioonide kütkeis, et paneb mõtlema, kas ma üldse oma potentsiaalse sisemise mina kunagi realiseerida võin, kui asjad vaid väsinult/purjakil/sügavas depressiivses seisundis hästi välja kukuvad. Universum on mulle järjekordse õppetunni andnud. Peaks ehk mingiks humanitaariks hakkama…

Täna võtame teid igatahes viia 4 nädalat metsistunud ajateenija muljetustesse.

Metsas on endiselt nii külm, et öösel õiele minnes tuleb oma maist vara 4 riidekihi alt nagu nõela heinakuhjast otsida. Tõsi, viimasel ajal on vähemalt päevad soojad ja imeilusad. Olen nii mõnelgi korral masti püstitades või läbi põlvini lume traati vedades jäänud loodust vaatama. Apirant S rääkis mulle ühel nendest ühtesulandunud laagrinädalatest, et mina olen kõige šlangim mees kaitseväes, kuna Sidepataljon on kõige šlangim väeosa, Sidekompanii on võrreldes Staabikompaniiga täielik paradiis, Tagalarühm on kõige šlangim rühm kompaniis, RAU meeskond kõige šlangim Tagalarühmas ja kuivõrd olen meeskonnas kahekesi nooremseersant K-ga, olen mina meeskonna laiskvorst ja seega kõige haljamal oksal üldse. Nojah : ) Sealt läheb sassi, kus Sidepataljoni kõige lebomaks väeosaks nimetatakse, aga igas naljas on terake tõde. Meie oleme igatahes väga “RA(h)U-l”.

Metsas on meie elu mõnes mõttes üllatavalt mugav. Võib juhtuda, et saad 4 päeva jooksul ühe päeva une, samas saame küll ebaregulaarsetel aegadel, kuid siiski 3 korda päevas sooja toitu (kiidan Staabikompanii gurmeed – kartulipuder kapsaga viis keele alla), öösel jagatakse sidevalves olevatele meestele internetiühendust, et tundide kaupa vaid tulukeste roheliseks/punaseks minemist jälgima ei peaks jne. Sebisin endale Elisa M-INT’i, mis on mind kolmel laagrinädalal neljast hästi teeninud. Vaid Kaitseväe Keskpolügoonil ei saanud ma ühendust kongist välja ronimata kätte, samas polnud eelmisel nädalal nii kui nii tundigi aega arvutis istuda, aina ‘hüppasime’ (vahetasime asukohta) või täitsime tagalaülesandeid. RAU meeskondade kuulumine Tagalarühma on muidu väga hea, natuke halb on see, et meid võidakse alati kasutada juhtimispunkti püstitamisel, julgestamisel või parajasti päevakorral olevatel juhutöödel (näiteks mina sain maha võtta ~700 meetrit kaablit, mille paigaldamisviis kannatas võrdlust hammaste pesemisega läbi mõne muu õõnsuse kui suu). Nii on ka juhtunud, et püstitame kõigepealt juhtimispunkti telgid, et siis ise maastikule sõita ja nö enda “päris tööd” tegema hakata. Järgmisel nädalal peame juba oskama Staabikompaniiga koostööd teha – neile VHF raadiosidet tagama – teoreetiliselt peaksime suutma kahekesi poole tunniga 500-1000 m maaliini vedada, bikoonmasti püsti panna, generaatori elektrit tootma panna ja kõik sideseadmed tööle seadistada. Vähemalt sellises lumes see küll võimalik ei ole, aga ehk Kevadtormil juba jõuame ideaalilähedase soorituseni, kui kliima soojenemine asju päris pea peale ei keera. Eraldi väljaõpe Paldiskis jäi kahjuks ära ja nii oleme vajalikke oskuseid/teadmisi omandanud käigupealt. Õnneks möödub aeg metsas hämmastavalt kiiresti.

Minu nunnu näeb välja umbkaudu selline….

MB GD 290 Wirling

Foto: Joost J. Bakker

…ainult, et minu omal on veel kerghaagis taga, millega tagurdamise äraõppimine on olnud ‘huvitav’. Tuleb välja, et nii väike käru on väga tundlik igasuguste pinnavormide suhtes ja lendab autoga kiiremini risti, kui inimene pilgu paremast küljepeeglist vasakusse jõuab suunata. Okei, okei – tegelikult pole asi päris nii hull, aga maastikuläbivus, eriti talvel, jätab küll soovida – esiteks on 3700-kilogrammise registrimassiga masinal keskmisele B-kategooria autole sobiv mootor, teiseks pole lumekette varustuses üldse ette nähtudki. Oleme hakkama saanud tänu väga ettevaatlikule positsioonivalikule. (kord pidime olude sunnil parkima korralikult peeneks tõmmatud lambakorjuse kõrvale – looduses ei lähe ikka midagi raisku) Aga salong läheb väga kiiresti soojaks ja näeb välja kena, kongis on palju ruumi ja sõita võib sama hooletult kui B-kategooria sõidukiga. Pole viga. Meeskonnaülem organiseeris meile kabiini köögiraadio (avastasime muuhulgas, et Ott Lepland tuleb kvaliteetsemalt läbi kui miski muu…kokkusattumus või vandenõu?), millest eviv heli pole ehk küll nii kvaliteetne, kui see, millega kodus harjunud olen, kuid on siiski suureks abiks pärast rasket metsanädalat ja kolme tundi öist und tikksirgel Peterburi maanteel sõitmisel. Robbie Williams’ile kaaslaulmine äratab pahelisemagi unimütsi. Pole möödunud 7 aastatki ajast, mil oli oluline kanda tanksaapaid, nahktagi ja ogasid ning härra Williams ei tulnud kõne allagi – nüüd tean vähemalt viiendikku tema lüürikast peast…elu keerdkäigud.

SiKo laskekarikas on kindlasti üritus, mis määrib märkimist ajateenistuse annaalidesse. Pean teile pettumuse valmistama – kui tahan kunagi õigusega endale kuuluva karika omandamiseks revanšivõimalust, pean ilmselt jääma kaadriks ja ootama järgmist aastat. 89/100 püstollaskmises viigistas mind parima kaadrikaitseväelasega, järgmine parim tulemus oli ajateenijal, 82, kuid kuna tegu oli pigem kõrvalalaga, sain selle eest tordi ja kompaniiülema käepigistuse. Ma ei ütle seda kibestumusega – tort ja enesetunne olid väga head. Meeskond “Isased Kullid” võitis ühtlasi püstollaskmise meeskondlikus arvestuses. Võiks öelda, et algaja õnn, kuid kui nüüd südamelt ära rääkida, siis ma ei jõudnud enne laskmist kõrvatroppe kõrva panna ja lasin viimased 6 lasku kümnest võimalikult kiiresti, et sellest mürapõrgust kiiresti pääseda. Tagantjärele pole võimalik öelda, kas olin täpsem pigem rahulikult sihtides või kiirustades, aga ma ise jään selle juurde, et 90+/100 USP-ga 25 meetri pealt on täiesti saavutatav, isegi mitte väga märkimisväärne tulemus. Automaadist laskmine läks mul märksa kehvemini, 100 meetri pealt lamades, põlvelt ja seistes 222/300, mis jäi parimast tulemusest 20 punkti maha. 89 lamades oli rahuldav, 77 põlvelt polnud väga paha tulemus, aga 56 seistes tõeline pettumus. Kiirustasin mõttetult – aeg läks kinni meeskonna viimase liikme järelt ja meie meeskonnal polnud – nagu nüüd tean – võimalustki. Pärast laskepäeva toimus ~20-kilomeetrine rännak pataljoni tagasi, mille meie meeskond kaotas 1 minutiga. Üldiselt üritan ma vältida kellegi otsest halvustamist, aga reamees J’i vastu tunnen ma küll tülgastust, mis võrreldav kaunil pühapäeval Kadriorus jalutades värske rooja sisse astumisega. See ei ole mingi kirglik vihkamine, lihtsalt tunne, et maailm oleks parem paik, kui ta/see oleks juba siia ilma tulekul kilekotti pandud ja prügikasti visatud. Terve tee jäi ta maha ja jonnis: “Mis mõte on endal nahka märjaks joosta?”, “Me ei võida nii kui nii.”, “Mis sellest on, kui te mind 2 minutit järele ootate!?”. Ja oleks ta siis mõni lühike ja paks higirull – ei, minust kõva 5 cm pikem ja heas füüsilises vormis – lihtsalt ei viitsi, ei taha. Kui pakkusin, et kannan ta relva, kui ta ise ei jaksa, vastas ta rüütellikult, et “tema ei lase kunagi oma relva kanda.” 20+ aastasesse kehasse on mingil moel jäänud lõksu halva iseloomuga 11-aastane, kes restoranis jalgu trambib ja oivalise glasseeritud porrulaugu kreemi ja šampanja–ananassivõi kastmega atlandi lõhefilee peale sülitab ning friikartuleid ja viinereid nõuab. Ta tõesti meenutab mulle kõurikust mina (mis võib-olla ongi see kõige ärritavam) – iga nõuanne ja manitsus ajab silmi pööritama, kõik teised on rumalad, iga kohustus üleliigne. Kes mõistab siin õigust mõista, kas teen eelnevaga ülekohut, kuid ka pärast 3 nädala möödumist toiminust ei ole ma ikka veel rahu leidnud.

Teenisin auga välja oma 14. toimkonna. Kohe pärast laagrit pandi mind ja minu seersanti päevnikuks/korrapidajaks, kuna kasutasin raadioeetris pärisnime ja auastet. Neljapäeva öö ja reede hommik toimkonnas veeta oli küll raske, kuid vähemalt sai öösel näiteks riideid pesta ja varustust hooldada ja kuna toimkond ei jäänud nädalavahetusele, saime ikkagi mõlemad välja. Mitte, et see, et minu meeskond minu vea tõttu rampväsinult toimkonnas pidi passima väike asi oleks, aga läks õnneks. Täna on muide esimene kord neljast, kui olen esitanud taotluse pääseda linnaloale ja olen seda ka saanud. Selles mõttes on meil heatahtlik ja mõistev juhtkond, kelle alluvuses ajateenistuse viimased 2 kuud veeta ei ole midagi kontimurdvat.

Nädala nähtuse rubriigis sedakorda ‘korrapidaja töötlemine’. Tegu on vana võttega, mida kasutatud juba SBK-aegadest peale, kuid pole siin äramärkimist leidnud. Kohustuslik Aktuaalne Kaamera kestab 21:00-21:15’ni ja nii umbes 21:13 on kombeks hakata toolil nihelema ja kompanii korrapidaja poole kõõritama, et ‘kas juba saab läbi ka?”. Väga efektiivne on.

Ja lõpetuseks lugu, mis on mind terve eelmise nädala mingil teadmata põhjusel kummitas; Proovige, äkki hakkab teid ka kummitama. Teadlased väidavad, et mõõdukas vaimne pingutus aitab kummitavatest meloodiatest lahti saada…mina ilmselt ei pinguta piisavalt.

Advertisements
Sildistatud , , , ,

2 thoughts on “Ajateenistusest Sidekompaniis IV

  1. Tanel M ütles:

    Tee nüüd üks pre-kevadtorm postitus ka :p.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s