Ajateenistusest Sidekompaniis III

Milleks muuks seda ikka nimetada, kui juhtud olema eksamieelsel päeval toimkonnas (neid on mul kohe varsti seljatatud 13, uskumatu, et olen varsti kaks täit nädalat kompanii lauas istunud), saad veel hommikul enne väljaminekut pataljoni korrapidajalt valesti pöördumise eest seletuskirja kompaniiülema nimele, pead eksamil oma üllatuseks sooritama uuesti nii platsi- kui linnasõidu osa (1. katse läks nähtamatu jalakäija tõttu nahka) ja tagatipuks tõstab eksamineerija väiklasest vihast sõiduõpetaja vastu (kes on meile ainult orientiiride järgi manööverdamist õpetanud) boksi, kuhu tagurdama peab, ümber ja kindlustab sellega sulle minimaalselt 2 nädalavahetust kasarmus koos 25-eurose trahviga (nüüd ja edaspidi pean riigilõivu omast taskust tasuma). 7 eksamit sain ma järjest läbi, 3 taotlust linnaloale minekuks mul jäeti rahuldamata kui kõik oli veel korras (ilmselt on pädevad põhjused vaid pulmad ja matused ja sedagi vaid siis, kui puusärki või abiellu jääja on taotluse autor ise) ja nüüd ma siis konutan siin kasarmus. Viis nädalat täis, tuleb seitsegi. Oleks ma teadnud, et C-kategooriaga sitt niimoodi ventilaatorisse lendab, poleks ma seda endale üldse palunud – tsiviilelus oleks neist lubadest hädapärast ehk abi sõpradele kolimisabi osutamisel – aga nüüd istun oma portsu otsas või helbin oma suppi või kuidas iganes öeldakse. Omavahel öeldes hakkan ma tegelikult oma vangipõlvega juba harjuma, kuigi ilmselt on tegu mingit laadi enesepettusega, mida minu aju toodab, et kaitsta mind kirjeldamatult õudse väljavaate eest siin aprilli lõpuni hääbuda ja igal reedel kaasvõitlejate “peas peeretavaid” nägusid taluda, mis mulle siira heasoovilikkusega “Head nädalavahetust!” soovivad. Mõnda aega on mulle üksildastel nädalavahetustel vähemalt seltsiks 4 meest, kes julgesid tunnistada, et võtsid laskmistele telefonid kaasa. Aususe eest 3 linnaluba.

Et see nutt ja hala ka korraks lõppeks, üritan paar järgnevat lõiku midagi positiivset sulest välja imeda…või vähemalt siis mõne silver lining‘u. Eesti Üheksakümneviienda puhul löödi 3 meest kapraliks. Üks meie kompaniist ja 2 teavitusest. Tuleb möönda, et kaitseväes ei käi ridades tõusmine ilmselt sellisel kiirusel, et oleks tarvis karta kessoontõbe, aga vähemalt saime näha, et kui olla sirge selja, kuldmärgi, valju hääle ja absoluutse kuulmisega puhta toimikuga NODE komandör ja kompanii esindusmees, siis võidakse sellist isikut isegi kaprali auastme vääriliseks pidada : ) Mis leheneegrid hästi tegid, ma täpselt ei tea, lugege Sõdurilehest. Ise ma kapraliks saamisele ei panusta. Ütles ju leitnant R nii elegantselt, et need, kes Kaitseväes haljamale oksale tahavad, ei saa sinna ja kupatas 2 kabiini istunud reameest kasti ja kastist 2 kabiini.

Hea on see, et saingi osa võtta aastapäeva paraadist. Olgu tänatud gripiepideemia, mis esialgsete paraadnike ridasid tublisti hõrendas. Eriti halb oleks olnud 3 nädalat harjutada, et siis mitte paraadile minna.

Sidekompanii paraadil

Foto: Katri Elias

Aga tegelikult ma ikka tahtsin ka sinna, ausalt. Avastasin enda jaoks uue kultuurinähtuse, nimetan selle “ööparaadiks”, sest ma lihtsalt olen nii andekas filoloog. Tegu on paraadi prooviga 23. veebruari öösel Vabaduse Väljakul, mis on muidu täpselt nagu päris, aga leiab aset meeldivamal ajal, seal on sadu kordi vähem publikut, kõik näeb öises linnas palju parem välja (eriti tehnika) ja üldse on muito agradável. Olin Galil AR-i kandjatest kõige lühem mees – sentimeetrite mäng, kas oleksin ilmunud paraadile 4- või 14-kilose relvaga. Kuuldavasti on Carl Gustaf-i kandjatel hiljemalt ürituse keskpaigaks 1 või mõlemad käed surnud, kõhus keerab jne. Sain paraadilt väga hea emotsiooni (ja mul ei ole “silmad märjas kohas” vaid päike paistis mulle silma – sellest ka pisarad lipule vaadul), imestasin, et nii paljud inimesed ei pea paljuks paraadile tulla. Lehte lugedes tundub küll, et kõigil on neist peldikus veedetud aastatest lõplikult kõrini ja hakkavad aina ära minema.

Ajateenijad lumememme ehitamas

Lumememme 1. faas

Olen vahepealsel ajal lugenud kõva 2000 lehekülge Kunnast, Marquezi, Rushdie’d ja Faulknerit, millest võib omakorda välja lugeda, et ilmselt mind just liigselt ei koormata, mis on hea, eks (mina ja kapral K leidsime isegi torssis lumememme ehitamiseks aega). Rushdie “Mauri viimane ohe” jättis mulle sügava mulje, ma pole ammu olnud nii teadlik sellest, kui mitu tähenduskihti mulle arusaamatuks jääb. Kunnase “Gort Ashryn”-i võib ju seebikaks pidada, aga minumeelest ei saa teda esiteks põnevusest käest ära panna ja teiseks on ta ka kuidagi inspireeriv, ütleks, et ajateenijale eriti. Viimased read on pigem tähelepanekud tuleviku minale kui midagi muud.

Eelmine nädal möödus šlangi (ehk siis š?) tähe all. Esmaspäeval toimkond, teisipäeval eksam ja siis “sideõpe” ehk paberil etteantud IP-aadresside sisestamine switch-i seadistustesse. Väga lihtne, sain suurema osa ajast nina raamatus olla. Üle-eelmine nädal nii igav ei olnud – vedasime Soodlas kaablit. Isegi lumega ei ole see kontimurdev töö, küll aga korralikult igav. Kuna pidin käima õhtutel paraadiks harjutamas, pääsesin “vokiklubist” ehk kaablite puhastamisest ja poolidele kerimisest, mis on tegelikult suurem võit, kui esmapilgul paistab. Teine rühm suutis näiteks oma vaskkaablist tekitada poolekuupmeetrise anomaalia, mis sarnaneb puntras kõrvaklapijuhtmetega meie taskutes, ainult on paarsada meetrit pikem. Nimetasime selle “rotikuningaks”. Kaks päeva vaeva tasus end ära (tegelikult muidugi mitte), kaabel harutati lahti ja rahu saabus taas maa peale.

Nädala tsitaat: “Mul on XP.” – “See ei ole normaalne : /”

Kuigi NODE-d on siin olnud juba pikemat aega, juhtub just meie kompanii tehnik olema overachiever, kes meil igale generaatorile summuti lasi monteerida. Arvake ära, kas ma sain sel päeval üleni nõgiseks.

Ahjaa, sain ka lõpuks teada (kuidagi oli see mu kõrvust mööda läinud), et telefonidel ei pea enam helistamisaja väliselt akusid tagant võtma. Varem põhjendati meedet lakooniliselt: “Turvarisk.” ja tuksiläinud masinatega võime ilmselt lutsu visata. Mongoli ike näitab pragunemise märke. Järgmise aasta kahuriliha saab juba märksa mõistlikumates tingimustes teenida. (iga pisku loeb!)

Käisime vahepeal lauljatega 3-päevasel tuuril ja vastuvõtt, mis meile osaks sai, jättis pehme ja sooja tunde. Võib-olla meie isamaaline kava ongi propaganda, aga ta on siiras omast vabast ajast halva järelmaiguta propaganda. Püüan esinemistest kunagi ka pilte saada. Järvamaal esinemas käimisest veel rohkem rõõmu tegi mulle lasteaedade külastamine, sest uskuge või mitte (ja võib-olla räägib preagu minu bioloogiline kell), aga lasteaialapsed on meganunnud ja ma tahan ka omale ühte.

Natuke negatiivne on see, et kuskil juhtkonna ladvikus arvatakse, et neil, kes oma nädalavahetuse kasarmuseinte vahel veedavad, on jube igav, nad “manduvad vaimselt” ja hirmsasti oleks vaja vaba aega tegevusega asendada. Paraku leiavad ajateenijad, et vaba aega ei tohiks küll millegagi sisustada, olgu siis heategevuse või hullimast hullima, hoopis niinimetatud “mõttetu nussiga”. Staabikompaniis pidid nooremseersandid selle kohta lausa plaan-konspekti koostama, kuidas nad oma sõpru/alluvaid kapi- ja voodirallide ning varustuse kontrollidega nussima kavatsevad hakata. (kõik on täpselt paigas!) Ei kujuta ette küll, et polkovnik Laaneots Stenbocki trepi peal põlve otsas uut Kaitseväge välja mõeldes oleks ette näinud, et EKV keskseks kontseptsiooniks võiks saada mõttetu nuss. Millekski muuks ei saa seda kahe linaga kompanii peale jooksmist küll nimetada. Nagu üks meie SBK-aegsetest instruktoritest nii kuulsusrikkalt armastas öelda, kui ta meid taaskord pooleks tunniks liikumatult seina pani vaatama: “Ise te ennast nussite.” Olgu kaitseväelase palgaga, kuidas on, peab olema mees nagu orkester – oskama ise teha, õpetada, pabereid määrida, olla eeskujuks ja vajadusel karm kuid muidu heatahtlik jne – ja sellele lisaks veel tõeline sinisilmne õilishing, et pärast säärast demoraliseerivat kuuri ennast nii halvasti näidanud inimeste keskele maailma parandama tulla. Vaevalt, et kedagi meelitaks loosung: “Meie kollektiiv on valdavalt vähe haritud ja veidrate kompleksidega ajateenijate suhtes.”

Keegi ütles: “Sidekompanii on nagu oaas selles…” Ja võib täitsa nõustuda, et lõviosa pataljoni vaimuannetest on siia koondunud. Ma küll ei võitnud jackpot-i ehk kohta Tagalakompaniis, kus igal võimalusel käiakse linnaloal ja mitte mingil tingimusel metsalaagris, aga ma olen rahul, et siia sain. Loodan, et RAU väljaõpe viib mind veel eksootilisse Paldiskisse. Mõned nädalad 88-st järelejäänud päevast teistsuguseid väljakutseid oleks teretulnud, aga eks näis kuidas sellega läheb. Järgmisel nädalal paneme metsas maste püsti ja käime laskmas, sedakorda ka USP-st (eelmine laskmine toimus väga kohaselt sõbrapäeval ja me saime seal teada, et relv on tugev mustast rauast masin, millest “ei hakka iga katsumise peale verd purskama nagu teie udupeenest õhkõrnast eesnahast”), nii et on, mida oodata : )

Advertisements
Sildistatud , , ,

One thought on “Ajateenistusest Sidekompaniis III

  1. Tanel M ütles:

    Ma loodan ka, et sa saad Paldiskisse Spaa kompaniisse eksursile. Meil teatud autojuhid suutsid vastu ka nussida, sõites linnaloal purjuspeaga load kuueks kuuks kehtetuks..

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s