Ajateenistusest Sidekompaniis II

“Only time you worry about a soldier is when he stops bitching.”

Seega on minuga kõik veel hästi. Eilsega sai ajateenistuses veedetud 7 kuud, eelmisest nädalast lubatakse meil sülearvuteid kasutada, 19:15 – 20:15 argipäeviti ja nädalavahetusel vabal ajal. Ülimalt positiivne. Samas ei maksa märkimata jätta, et Sidepataljoni kogutakse kokku IT-haridusega ajateenijad, et neid siis 7 kuud arvutitest eemal hoida, tuues meie arukust: “see on turvarisk” või füüsist solvavaid ettekäändeid: “te olite ajateenistusse tulles liiga paksud”. Mõni kindlasti leiab, et ongi hea kui natuke värsket õhku hingavad ja selga sirutavad, aga tegelikult on selline raiskamine selgelt kurjast. Suuresti tänu kompanii esindusmehele saame nüüd nädalavahetusel sees istudes lisaks saunas ja jõusaalis käimisele, romcomide vaatamisele ja lugemisele ka millegi tõsisemaga tegeleda, olgugi et mõni kirjutab enese erialase arendamise asemel hoopiski blogi.

Selle nädalavahetuse veedame sees “karantiini” tõttu. “Karantiin” on ta sellepärast, et kaader ja teavituskompanii käivad edasi-tagasi nagu soovivad, autojuhid võivad käia sõidutundides ja eksamitel, tehakse erandeid jne. Eriti tugeva tervisega voodihaiged lausa käivad oma suva järgi kompanii peal ringi, olgugi et on liiga nõrgad, et ise söömas käia ja seda tuleb neile voodisse tuua. Sisuliselt on karantiini ainsad mõjud, et (peaaegu) keegi ei saa linnaloale ja külalistepäev jääb ära. Üllad eesmärgid, aga välja kukub nagu ikka. Paar nädalat tagasi, enne metsalaagrit olin ka kerges palavikus, aga läksin metsa ja sain terveks. Ma vist olengi see keskmine eesti mees, kes põhimõtteliselt arstivisiiti väldib, kuigi ma natuke nagu üritasin ka oma tervisest hoolida. Laatsaretist peaks igal hommikul keegi tulema kompanii peale “triaaži” läbi viima (millised magusad võõrsõnad), aga tavaliselt unustavad nad selle üldse ära või saadavad ajateenijast toimkondlase olukorda hindama. Ma siis sain paberi peale kirja panna, et “köha, nohu ja palavik”, aga doktorid vist leidsid, et parem on oodata kuni üle läheb (või siis palju tõenäolisemalt unustasid selle paberi). Kindlasti ei ole selle tegevusetuse osa meie väikse epideemia vallapääsemises tühine. Mina muidugi olin rahul, 37.2 palavikuga laatsaretti nutma minna oleks olnud nii kui nii piinlik, linnaluba poleks samuti saanud. Keegi ütles hästi: “Kõik mida meditsiin meile [haigetele] teeb, on, et nad saadavad iga päev siia mingit Prostamol Uno-t”.

Põhja Korea tase paraadimises on ilmselgelt valgusaastate kaugusel käeulatusest väljas, aga me harjutame ometi söögi alla ja söögi peale. (tõsiselt, tunniplaanis oli nii enne kui pärast lõunat 1,5 tundi marssimist) Tahaksin ka paraadist osa võtta, aga tõenäoliselt pean hoopis lauljatega tuurile minema, muidugi 14 päeva on paraadini veel aega, saab ennast kuidagi 50 väljavalitu hulka vangerdada.

Eile vahetasime päev läbi generaatorite jahutusvedelikku, õli ja filtreid. Täpselt sama tüütu töö nagu kõikide autode tankimine või lisavarustuse või akude kontrollimine, aga keegi ju peab seda tegema. Mina, kes ma olen tagalarühmas peaksin selliste vahvate projektidega just eriti harjuma, aga mõnikord on küll tunne, et parema meelega oleks kuskil munadeni soos luurekat mängimas. Eks ma seal mõtleks jälle, et pataljoni territooriumil on vähemalt teoreetiline võimalus tuppa sooja minna. Sellised tööd on ühtlasi põhjus, miks ajateenistus just nii pikk peab olema – riik peaks tööle võtma röögatult palju inimesi ja neile palka maksma, et kõik tööd, mida meie siin teeme, tehtud saaks. Meid saab aga toidu, riiete, toasooja ja 100 euro eest kuus. Isegi suvel läheb ~10 üleajateenijat vaja ja seda meie väikse väeosa juures.

Kuna meil on pärast õppetunde päris palju aega üle, kuid tegu on “reservajaga” ja mitte “vaba ajaga”, mil praktiliselt millegagi tegeleda ei või (eriti keelatud on hasartmängud nagu male, kabe või tsitadell, mille eest üleeile ka seletuskirju jagati), olen läbi lugenud “The Talented Mr. Ripley”, Sun Zi “Sõja seadused”, Leo Kunnase “Gort Ashryn I” ja André Gide “Valerahategijad”. Jumal tänatud, et lugemine lubatud on.

Muuseas sain teada, et ajateenistusest ei vabasta enam mandariiniallergia, kuid balletitantsijad ei pea endiselt tulema. Miks see mulle üldse meelde jäi? Sest väiksena helistati mulle lausa koju, et mind ikkagi balletitrenni meelitada, kuigi olin koolis pärast katseid keeldunud. (olgem ausad, see oleks olnud oivik/kiusatavale kabelimats) Kahju, et ma siis ette näha ei osanud, kui hea oleks minu füüsiline vorm pärast ~13 aastat treeninguid ja kui madal tuleviku minu rahulolu ajateenistusega.

Sidekompanii seersantide olukord on pehmelt öeldes imelik – õpivad täpselt samu asju, mida NAK-i sideõppe ajal, ainult seekord siis koos meiega. Ma ei saa aru kuidas nad tundides ärkvel püsivad, isegi mina õpin seal asjad minutitega ära, et siis harjutada, harjutada, harjutada, nemad aga on seda kõike juba õppinud ja selle kohta eksamid teinud. Kuna patrull- ja kaitselaagri oleme me samuti läbi elanud ja elame tulevikus ka linnalahingud ja lahinglaskmised, tekib küsimus, et mis siis lõpuks seersanti autojuhist eristama jääb? Ühel on load? Seersandid said 2 tutvustavat loengut pedagoogikast?

Kuna teine rühm sai gripilt rängemini peksa, kui meie (võib-olla on see sellest, et nad magavad metsas soojades telkides kui me varistuses oleme ja kaevavad ainult põlvelt kaevikuid, aga tõenäolisemalt sellest, et tegelikult oli nende kord toimkonnas olla ja nad otsustasid pigem voodisse ära kolida – linnaloa nimel käib muidu nii mõnigi mees 38-kraadise palavikuga veel hommikujooksu tegemas), peame meie see nädal uuesti katma toimkondi. Sellest tõuseb ka minu muljetavaldav statistika “tankistina” – 11 ööpäeva toimkondades, 3 korda toimkonna reservis ja nüüd juba kindlasti üle 15 häire. (lugemine on sassi läinud) Positiivne on aga see, et 16-17. veebruari nädalavahetusel on meil nüüd vähemalt teoreetiline võimalus pääseda linnaloale. Neid olen ma ajateenistuse jooksul saanud 8, mis teeb, kui SBK 3 kuud välja arvata, keskmiselt 2 linnaluba kuu kohta, mis polegi nii halb.

TBK teise metsalaagri kohta ei ole palju kirjutada. Ööd olid ilusad, kuuvalged, samas jõudsime 4-kesi luurel teise rühma laagri keskele, märkasin nende patrulli hilja ja viskasime kõik pikali, aga 30 meetri pealt ei suutnud nad ikka meie talvecamo lumest eristada. Võimalik, et nad ei tahtnudki, sest see oleks tähendanud häiret ja magamiskotist väljaronimist tervele rühmale. Vahepeal oli raske, pidi aina patrullis olema, magada ei saanud, siis jälle sai. Kaevikuid on talvel kaevata lausa lust (olen kaevanud nüüd 6), sest moondamine käib mätaste asemel lumega, aga kinni ajamine on juba teine ooper – kinnitambitud märg liiv jäätub millekski liivakivi sarnaseks ja vallide lõhkumiseks võib südamerahuga pool päeva arvestada. Loodan, et märtsi esimeseks nädalaks, kui uuesti metsas elama hakkame, on juba Eestisse natuke rohkem kevadet jõudnud.

Üle-eelmisel nädalal andis vastutav seersant pea poolele rühmale lisaülesannete täitmise eest plussid, mille peale meile tehti selgeks, et kuigi miinuseid saab sentimeetrise märkamata jäänud tolkneva niidi eest vormi küljes ja kaks plussi nullivad ära ühe miinuse, ei tohi plusse siiski anda tegude eest, mis on vähem kaalukad kui kutsika päästmine veoauto eest. Tegelikult võiks keegi meist ka Aafrika mandri ökokatastroofist päästa ja ikka ei erineks tema saatus Kaitseväes mingil tähelepanuväärsel moel laiskvorstide ja näpuga tehtud poiste omast. Samamoodi ei sõltu siin väljaõppe omandamisest mitte midagi. Jääb kuu aega vahele, jääb kaks, ajateenistus saab ikka “edukalt” läbitud. Nii ei ole eriti keegi motiveeritud pingutama, sest vahet nii kui nii pole, ehk ainult mingi sisemine kohusetunne ja tahe endale tõestada, et suudan sellest keskkonnast ennast mitte mõjutada lasta, võivad aidata.

Tõenäoliselt satun RAU ehk Radio Access Unit-nimelisse meeskonda. Hoolimata sellest saan praegu koos teistega NODE-teemalist õpet, juhuks kui juhtkond meid ümber tahab struktureerida. Tore on näha, kuidas elektroonikat nunnutatakse kütte ja konditsioneeridega, samas kui meie peaks ka 25-kraadise pakasega leppima magamiskottidega, millel silt “-10”. Mitte, et sõdur ei peaks raskustega hakkama saama, lihtsalt, mainin. Koju saame 31. mail, nii et minu ennist postitatud reservomeeter on nädala jagu vale. Koodisin kiirelt mingi primitiivse variandi, hiljem ehk täiendan. Aeg läheb kahjuks üsna aeglaselt – argipäevad sisustan õppimise, lugemise ja liigsöömisega. Nädalavahetusel antakse sööklas õnneks natuke väiksemaid portsjoneid.

Advertisements
Sildistatud , ,

3 thoughts on “Ajateenistusest Sidekompaniis II

  1. Kpr.V ütles:

    See aastased meeskonnaülemad on siis kõik seersandid nüüd?

  2. Lauri Elias ütles:

    Sidekompaniis saavad seersandid omale 2 alluvat jah. Üks auto peab vist kaprali/reamehega leppima.

  3. Kpr.V ütles:

    Midagi uut. Eelmine aasta olime kõik kapralid:D juu siis ei olnud jätkusuutlik plaan kõiki kapralitena hoida. Kuid koolitus oli põhimõtteliselt sama lihtsalt auaste väiksem.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s