Ajateenistusest Sidekompaniis I

Teine puhkus on läbi saanud, metsas -15’ga bibi all ööbitud (täitsa mõnus on); miks mitte hakata jälgima reservomeetrit. Mõte veel 126 päevast siin ehk tõesti ei hellita, aga igatahes on ta sitaks parem kui mõte 321-st. Kuna sel nädalavahetusel istub meie rühm täies koosseisus sees, mõtlesin, et on aeg järjekordseks proosaliseks ettekandeks. Miks täies koosseisus sees? – ‘Sest.’

Mõni ehk ei kujuta ette masendavamat asja kui jõulud ajateenistuses. Mõnele jällegi on see elu ainus võimalus veeta jõulud enam-vähem rahulikult eemal jahist parima hinna/kvaliteedi suhtega kingile ja kohustuslikest firma jõulupidudest. Sõdurikodu juhataja oli meile igaks päevaks vähemalt kaks üritust korraldanud ja neil, kes midagi teha tahtsid, igav ei hakanud. Samas oli päev läbi vaba nahkne diivan millel Euroopa Mängu ja Tekken 5-t mängida või siis magada. Lasteaialapsed said ‘sõjamehi’ näha, vanadekodu elanikud said sõdurilaulu osaliseks (mõned isegi nutsid, ilmselt me ei pea väga viisi), käidi kirikus kodututele toitu jagamas ja loomade varjupaiga elanikke jalutamas. Kino ja teatrit kogesime.

Enne puhkusele minekut formeeriti meid taas ümber. Mina sattusin Sidekompanii tagalarühma (mõtlesime, et meie lühend võiks olla SITAK), seega edaspidi muljetan ajateenistusest Sidekompaniis. TBK ehk Taktika baaskursusest veedame 2 nädalat metsas ja pärast seda peaksid meie rühmad püsima samasugused Kevadtormini ehk hakkame viimaks õppima seda, mida me sõjaolukorras tegema peaksime. Oligi juba aeg. 3-le autojuhile anti kaprali auaste. 2-le ametikoha tõttu (kompanii tehniku abi) ja 1-le tubliduse. Mina ei saanud – polnud, mille eest anda.

Kahjuks ma NAK-i ega SBK lõpurännakutest midagi rääkida ei oska, autojuhtidel oli vaid au kasarmu ümber ringkaitses olla kui NAK välja sõitis ja hiljem korra öösel nende laagrit rünnata. Jääb loota, et nooremseersant Värk raporteerib kunagi oma väärtuslikest kogemustest. Autojuhtidel oli igatahes kõige pikem rännak – minul ja lahingpaarilisel odomeetri näidu järgi näiteks 229 km. Rajal varitsesid meid väljakutsed nagu rattavahetus, lumekettide allapanek ja auto maskeerimine. Nojah, kätel oli korraks natuke külm kui autost välja pidi tulema.

Tuba 107 otsustas mind oma esindusmeheks teha – ma peaksin nende probleeme edasi andma ja neile võimalusel lahendusi otsima, aga kahjuks tunduvad esindusmeeste võimupiirid jooksvat nüüd kuskilt, kus tegeletakse näiteks probleemiga ‘sööklas on morss liiga soe’. Keegi isegi ei tahtnud pataljoni esindusmeheks saada, sest suures osas tähendab see ainult tüütuid lisakohustusi, kuigi tõsi, näiteks 22. jaanuaril on meil au einestada brigaadikindral Terrasega. Ja võib ehk ka öelda, et eks ise me seame oma võimule piirid…

Esimest metsalaagrit pärast AEK-d kardeti rohkem, kui asi väärt oli. 2 ööd magasime jaotelgis nagu päikesekiirekesed ümber ‘maasikaks’ köetud ahju. Jah, minu ja n-srs S ilmselt ülemäärase taktitunde tõttu (otsustasime mitte minna staabitelki ahju kütma, kuna kuulsime ülemaid seal rääkimas ja puid alla panemas) võeti meilt esimesel ööl ahjud ära. Mul oli kahju vastutavatest, kes need veel kuumadena 3 minutiga rühmaülema juurde pidid toimetama, aga samas ei pidanud keegi enam olema ahjuvalves ja soe oli ikka. Tõsi, ühest telgist ähvardati tulla Leathermaniga kastreerima… Teise öö veetsime bibi all ja kolmanda pea magamata varitsuses.

Uus rühmaülem oskab ennast väljendada, kuigi jah, tema laad on suuresti inspireeritud ameerika sõjafilmiklassikast. Tema suust pärineb näiteks kuulus lause kuklapeki poputamise kohta aga ka näiteks: ‘varitsusele lähete lebomattidega ja eemaldute sealt nagu kari nahkhiiri’, lisaks ähvardas ta panna meid ringkaitsesse kõhuli kollast lund sulatama kui keegi telgi läheduses kusta julgeb. Mõistagi on tema südemeasi valmistada meid ette kui oma poegi keda sõtta peab saatma ja nii passisime näiteks 3 tundi -15 kraadiga varitsuses samal ajal kui teine rühm jaotelkides põõnutas. Pärast saime veel teada, et meie ussikesed vingume, kui on mehi, kes pärast 7 tundi lumehanges saavad ikkagi maha ideaalilähedase sooritusega. (…no ja ilmselt ka siis ei vingu)

Jõudsin märkmikus sõnani ‘proolaps’. Mulle tundub, et selle lugemine võib mulle tulevikus nalja teha ja mõnusat nostalgiatunnet tekitada, seega panen kirja. Kuna metsas saavad riided märjaks/mustaks ja asjade liiga kiire pakkimine häirete korral tekitab kotti päev-päevalt aina rohkem segadust, saab kott liiga täis ja selle ülemine ots hakkab aina enam välja sopistuma. Tekibki proolaps, mis pärsib oluliselt mugavat rändamist. (jääb ümberläinud puude alla kinni jne)

Kolmnurklaager mida läinud nädalal harjutasime on ilmselt koht, kuhu sõja ajal sattuda ei tahaks. (ka rahuajal pole elu seal just lill) Mulle vähemalt näib, et laagri avastamise korral vastase poolt ohverdab kolmnurga üks külg ennast, et ülejäänud saaksid põgeneda, sest kuidas saab üheaegselt hoida vastasega tulekontakti ning pakkida kokku oma bibi ja täisvarustust et siis lõpuks kenasti eemalduda? Kui saadki punuma, siis ilmselt pole lihtsamat saaki, kui kohmakas 30-kilose seljakotiga põlvedeni lumes koperdav eestlane.

Ühe päeva harjutasime jaorünnakut, mis päädis ~300 meetrise ‘söösta-kata’ lõpuharjutusega. Teisel päeval rändasime liiga palju kilomeetreid täisvarustuses teedest eemal läbi lume sumbates. Sinna jätsin ma oma AEK jooksul kogunenud lisakilod (mis on hea, vats oli meeletu). Vürtsi lisasid näiteks ka pea 2-päevane veepuudus mil lund keetsime ja fakt, et pidin reedel kell 11:00 olema ARK-is teooriaeksamil, kuigi eelneval ööl olin maganud hea 2 tundi ja kell 5:30 passisin veel Soodla metsades varitsuses. 10:03 sõitis buss, mille peal ma olin, veoautol peegli maha. Tundus olevat ‘minu päev’. Kõige kiuste eksam sooritada – fantastika.

Liikvele on läinud jutud murrust 9/20. Nimetaja väljendab väidetavalt Seli sanatooriumi patsientide koguarvu ja lugeja Sidepataljoni ajateenijate arvu nende hulgas. Selle järgi, kui paljud meist on ajateenistuse juba katkestanud või viibivad sanatooriumis või laatsaretis, võiks arstliku komisjoni tööd pidada lausa kuritegelikult lohakaks. Ega ka mind eriti kontrollitud. Keegi peaks ilmselt selja-, põlve- ja astmahaigete pea kindlat võimalust teenistusse jõuda kärpima.

Vahepealsel ajal ilmus värskeim ‘Arvamused Eesti Kaitseväest enne ja pärast ajateenistust‘. Ütlen ausalt, oleksin oodanud palju madalamaid hindeid Sidepataljonile, aga eks tagantjärele jäetakse ikka meelde positiivne. Eelmise nädala patrull-laager tundubki juba täitsa toreda seiklusena. Võib-olla tundub hoopis vastupidi, aga uskuge, et olen tegelikult julgelt üle 90% oma negatiivsetest tähelepanekutest jätnud siia kirja panema ja võib-olla ei panegi kunagi. Aga keegi ei tohiks iial uskuda, et ‘sidepatis on lebo’. Hästi jäävad siit meelde toit ja sõdurikodu juhataja, üldiselt on siin väga raske SBK, kõige rohkem kohustusi ja kõige vähem privileege.

Tõnu Õnnepalu ‘Mandala’ lugesin kah läbi. Ühed parimad tunnid, mis kirjandusele olen pühendanud. Muide ka siin õpib märkama maailma ringmöödakäivat iseloomu, kasvõi aastaaegu.

Advertisements
Sildistatud , , , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s