Ajateenistusest Staabikompaniis IX

Olen NAK’i rühmalaulu peale kade. Fix’i Tsirkuse jõudsid nad ka enne meid ära patenteerida : /

Neljandaks järjestikuseks nädalavahetuseks linnaloal on mul kuhjunud lugeja ees arvestatav võlg. Ei kipu neid kahte ja poolt päeva millekski muuks kasutama kui aina sügavamale diivanisse vajumiseks. Kompanii juhtkond teatas meile ühel hommikusel rivistusel, et reegel, mille järgi alati üks kolmest staabikompanii rühmast sisse peab jääma, kaotatakse. Õigupoolest polnud ta selleks ajaks juba hea 3 nädalat kehtinud, kord olime kõik sees, et Ämaris NATO staapi kokku pakkida, kord pataljoni sünnipäeva või riigikaitse õpilaste ööbimise puhul kõik väljas. Enne seda linnalubade vihma sain aga 5 nädalat järjest sees passida ja vaikselt hakkas juba SBK meelde tulema. Kuidas ma lamenti lööksin, kui kirjutaksin seda kuu aega tagasi, aga nagu ikka, viha lahtub kiiresti ja lõpuks ‘meelde jääb vaid kaunis’. (Näiteks sain ühe nädala jooksul 3 korda teatris ja 1 korra kinos käia, tsiviilis pole ma ammu nii kultuurset nädalat näinud.) Selle eest, et suitsetajad iseseisvalt pärast sööki suitsetamas käisid, jäeti ühel nädalal pea terve rühm sisse. Tõeliselt kahju oli neist, kes kunagi sigaretti näpu vahel hoidnud polnud, aga ometi meie pärast nädalavahetusel taburetil istumise personal ja season beste püstitasid. Nüüd passivad kõik kenasti ~10 minutit rivis kuni viimased gurmaanid lõpetavad.

Minagi olin  üks õnnelikest, kes said Ämaris ‘rahvusvahelist koostööd’ teha. Kui jutud, mida kuulsin, tõele vastavad, siis sai NAK staabi kuu asemel 2 nädalaga püsti ja meie pakkisime ta kahe nädala asemel 3 päevaga konteineritesse tagasi. Meie ühemõttelist ‘enne ei jäta kui lõpetan’ suhtumist töösse muidugi kiideti taevani ja kolonelleitnant W vihjas, et on väga võimalik, et oleme ‘tema elu Napoli väejuhatuses muutnud’. Eks näis. Kuna aega jäi üle, saime väikese õhubaasi ekskursioonigi, kus saime muu hulgas teada, et keskmine lennukipõleng kestab 1,5 minutit. Nädal Ämaris oli hea – tegime oma töö ära, tänati kenasti ja lubati puhkama, et homme jälle alustada. Leitnant K oskas mehi palju paremini motiveerida ja samas ohjas hoida kui ma siiamaani Kaitseväes näinud olen, kus elu kipub vahel Zimbardo eksperimenti meenutama. Näiteks aitas ta kohati ise füüsilise tööga kaasa. Eeskuju on juhtimisel tähtis – paljud ei saa sellest kunagi aru. Tunnistasin Ämaris olles ulmelist kokkusattumust, kui võtsin lahti vanglaraamatukogust päästetud Stringbergi ‘Punase Toa’ ja seal vahel oli raamatukogukaart, kus kirjas, et raamat võeti viimati välja kuupäeval 12.11.1972, ehk täpselt samal päeval kui mina seda lugema hakkasin 40 aastat tagasi. See raamat haakus nii mõneski mõttes ajateenistuse iseärasustega : )

Staabi- ja Sidepataljon tähistab sünnipäeva terve nädala. Vähemalt kaks korda ületasime ka uudistekünnise, esimesel korral ‘tekitasime elevust’, teisel korral teenis meedia tähelepanu muu hulgas õppur L’i kajakas. Viimases klipis mainitud ürituse jaoks pidi iga rühm 7-minutilise lühikava koostama ja õhtul enne tähtaja kukkumist pandi tanki ei keegi muu kui Yours truly. Tund aega brainstormimist reamees K-ga, teine tund trükkimiseks ja valmis ta sai. Tõsi, publiku hulgas eriti sooja vastuvõttu ei leidnud (võib-olla meie varuidee, etendada magamiskottides, gaasimaskid ja pealambid peas vihmausside suguelu, oleks olnud menukam), aga ausalt öeldes ei olekski tahtnud võita – peaauhind oli linnaluba, mille meie oleks niikuinii saanud, kuid SBK-le tähendab tõenäoliselt ainsat puhkehetke 3 kuu jooksul. Õnneks neil oli väga hea näidend (tsitaat näidendist: “Metsas ei ole teil mingeid hurmavaid neide, kes teil siidilapiga tagumikku pühivad ja kuklapekki poputavad.”) ja nad võitsidki : ) Kusjuures paar päeva hiljem ma nägingi digilaiguga madratsit, mille me K-ga kui millegi absurdse välja olime mõelnud. Kuna esimesel korrusel elab Teavituskompanii, sai minugi larhv ajaleheveergusid kaunistada. Sõdurilehe koostajad kogusid ühel eriti unisel hommikul lehetäidet ja seda nad ka said. Ma küll natuke imestasin, et mu irooniline 3-sõnaline vastus lõpuks sellise kuju omandas, aga olgem ausad, riik ei pea seda propagandaväljaannet ilmselt üleval selleks, et seal keegi ajateenistuse teemadel keelt teritada saaks. Kuigi natukenegi ‘opositsiooni’ arvamuse avaldamist ei teeks ilmselgelt tõsiseltvõetavusele halba.

Lingvistika rubriigis transformatsioon Lazarenkov -> Laatsarenkov, kuna ta veedab pidevalt aega laatsaretis, kuna ‘tal on selg.’ Üldse paljudel on viimasel ajal hakanud ‘põlv’ või ‘selg’ olema, nüüd kui kategooriad käes. Ühe mehe jalg läheb iga vabastuspäevaga kummalisel kombel aina hullemaks. Minagi sain eile oma B plastikud kätte, aga vähemalt praegu ei kavatse ma alustatud ajateenistust pooleli jätta. Kartsin vahepeal läbikukutud eksamite pärast jälle terve kuu järjest Ahvide Planeedil veeta, aga nii testid kui sõidud said kõik esimese korraga tehtud ja saan hakata õppima C-kategooriat. Saab huvitav olema, arvestades mu sõidukogemust : )

Vahepeal on liikvele läinud jutt, et ajateenistuses on võimalik mingi taotluse kaudu väeosa vahetada, 10 minutiga ma igatahes Riigiteatajast sellist sätet ei leinud. Päris mitu meest on tõotanud uuest aastast kuhugi haljamale oksale minna, aga ma olen suhteliselt kindel, et nimetatud vahetus saab toimuda küll ainult meie juhtkonna tahtel ja sõltub üsna vähe sellest, et ajateenijale kuskil mujal rohkem meeldiks. Muidugi iseenesest oleks ju tore kui näiteks pooled mehed oma armastust pataljoni vastu üles näitaksid ja uuest aastast näiteks Kuperjanovisse üle läheksid, et nö ‘tuttav viletsus tundmatu tundmatuse vastu’ vahetada.

Hääl koridoris:
“NAK ei viitsi koristada, sest neil on pohui.”
Hõige autojuhtide toast:
“Väga õige!”

Et Higgs’i välja mõju autojuhtidele liiga tugevaks ei läheks, korraldati ka meile väikesed rännakud. 10 km täisvarustuses ümber pataljoni kõmpida oli üsna nüri, samas 15 kilomeetrit tuisus ehk ‘ideaalsetes rännakutingimustes’ (oli see üle-eelmisel reedel, tsüklon?) jättis mingil põhjusel positiivse emotsiooni. Tuule käes oli nii külm, et üle paari minuti paigale jääda ei saanud, samas suutsin ikka läbi T-särgi, sooja aluspesu, frentši ja killuvesti higistada : ) Kummalisem kombel ei teinud see väike seiklus mind haigemaks, nagu olin kartnud, vaid hoopis parandas tervist…go figure. Väike vaheldus autojuhtide tavalistele päevadele, mis koosnevad näiteks kõikide Sidekompanii autode tankimisest või kõikide akude mahtuvuse mõõtmisest.

Kui reamees V telefoniga vahele jäämise eest päevad läbi kahe 24-kilose sangpommiga ringi käima pidi, ühel silt ‘laadija’, teisel ‘Nokia 5230’, käisid välismaalastest külalised temaga pilti tegemas, võttes asja lühidalt kokku: ‘crazy shit‘ : ) Kui pataljoni korrapidaja tal pommid maha jätta käskis (külma ilma ja lihastega ei läheks vast kaua, et niimoodi selg ära tõmmata) puhkes tõeline skandaal, mis päädis sellega, et seersant M sai korrapidajalt seletuskirja ja V kutsuti pataljoni ülema juurde kohvile, kus talle mitte kõige lahkemad sõnad osaks said. Ma olin küll kerges hämmingus, milles V siis lõpuks süüdi oli, käsu täitmises?

AEK lõpp läheb aina huvitavamaks. Ees on eksamid ja autojuhiproov. Viimasel nädalal oleme käinud autodega orienteerumas. Olen olnud mõlemal korral kaardilugeja, esimesel korral saime vigase kaardi ja otsisime hommikust lõunani punkti, mida polnud : ) Teisel korral käskisin autojuhil, reamees L-il ‘pöörata järgmisel võimalusel paremale’:

Unimog mudas kinni

Foto: Priit Luik

Väärib märkimist, et U1300L-il on 40 sentimeetrit kliirensit. Veetsime seal 9 tundi. (mängis Sirp FM : )) Kolmas orienteerumine läks edukalt, saime kõik punktid kätte ja hilinesime liiklusõnnetustest ja tee-ehitustest vaevatud Tartu maantee tõttu ainult natuke, kuigi palju ei puudunud, et ma ise seal ‘mäsa oleksin pannud’. 80 km/h ilma ABS-ita maha pidurdada ei ole alati lihtne. Peale orienteerumise oleme veel käinud maastikusõidul, kus need samad Unimogid läksid ~45 kraadisest mäest üles nagu nuusata, kui aga märjal heinamaal tähelepandamatusest ühe esirattaga kaevama hakata, siis, no nägite ise…

Teine Unimog meid välja tõmmata ei jaksanud, küll aga MAN 4640 vints koos plokirattaga, mis annab kokku muljetavaldavad 12,4 tonni tõmbejõudu.

Advertisements
Sildistatud , , ,

One thought on “Ajateenistusest Staabikompaniis IX

  1. Värk ütles:

    See Zimbardo eksperimendi võrdlus on päris hea, aga veidi hirmutav ka.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s