Ajateenistusest Staabikompaniis V

Seda postitust kirjutan juba kodust ja paljajalu. Nädal aega puhkust on minu. Vestan teile pajatuse sellest, mida selle väljateenimiseks teha oli vaja.

Eelmisel nädalal käisid meil külalised – otsiti meelemürke. Kummalisel viisil teadsid kõik juba tund pärast ärkamist, et täna tuleb kontroll. Ei tea kas just selle pärast, aga saak jäi neil küll nadiks. Sain korraks pulsi üles kui oma rahakoti vahelt minigrip‘i avastasin. Õnneks olin seda kasutanud suitsupaki kuivalt hoidmiseks ja mitte rohelise rohu tarvis : )

Ringi liikunud kuulujutud said suures osas kinnitust – ~40 meest viidi tõepoolest kaheks nädalaks minema ja nende puhkus nihkub edasi kuhugi jõulude ja uusaastapidustuse ajale. Suurem osa meestest kartis hirmsasti äravalitute hulka sattuda, enam-vähem rahu sai majja alles siis kui tehti teatavaks NAK’i nimekiri ja öeldi, et tulevased nooremallohvitserid ongi need 36 meest, kes lähetusele saadetakse. Ajateenistuse algusest (või õigemini juba enne seda) olin kindel, et mind valitakse NAK’i – mul pole distsipliiniga probleeme, pole juhilube, suudan vajadusel häält tõsta – siiski määrati mulle autojuhi koht. Olin ütlemata kergendatud ja õnnelik kui sain teada, et just Sina, kallis Maksumaksja, teed mulle välja B ja C kategooria juhiload. (ja võib-olla CE) Mõned hakkavad kohe D kategooriat omandama ja saavad pärast kaitseväge ilmselt tõestada eesti edumudeli elujõulisust – olla füüsikutest bussijuhid Soomes. Enamasti jäid allohvitseride kandidaatide hulka pädevad mehed, kuigi oli ka kurioosseid valikuid. Alguses tundus, et autojuhtide erialakursusele määramine tähendab tuusikut hälvaritemaale, aga nädalaga olen juba aru saanud, et see pole päris nii. Nägin ka oma toimikus arstlikus komisjonis täidetud isiksusetesti tulemusi. Sobivus jaoülemaks 3 (vajab arendamist), sobivus autojuhiks 4 (hea). Kui seda kuidagi otsustamisprotsessis arvestati siis palju õnne minule, sest täitsin seda pärast pea poole ööpäeva pikkust kabinetis passimist ikka väga üle jala. Väidetavalt on AEK ka tunduvalt lebom kui NAK aga eks seda saab alles näha.

Teisipäevast algas metsalaager. Lõpuks ometi ei olnud mul seda ‘au’ olla Luure- ja Ettevalmistusgrupis (LEGr) ja sain ka korra põhikolonniga metsa sõita, selle asemel, et üle poole tunni varem kasarmust välja minna ja märjas samblas mõtteid mõlgutada kuni teised järele jõuavad.

Kured lendasid lõunamaale (oleks ka tahtnud) ja pilvitud ööd olid ideaalsed tähtede vaatlemiseks (me ei saanudki märjaks!), aga meil polnud selleks aega. Praktiliselt terve aja teisipäeva lõunast reede hommikuni kaevasime kaevikute vahele jooksukäike. Rühma kõige laiem mees pidi saama neis rakmetega joosta ja keskmise pikkusega mehe pead ei tohtinud jooksmise ajal kõrvalt näha olla. Kui arvestada, et laagri diameeter oli ~200 meetrit, siis tähendab see terve kompanii peale ~630 meetrit jooksukraave. Mõni jagu pidi labida kirkaks muutma – liiva asemel tuli mõnekümne sentimeetri pealt vastu savikiht ja nende eemaldatud pinnase arvestus käis sentimeetrites. Kõigele lisaks oli nende jaos mitu vigastatut ja jao väikseim mees oleks jao suurimale mehele seljakotti kuulipilduriks mahtunud ehk siis arvake ise kui palju ta kaevata jaksas ja kes selle töö hiljem ära pidid tegema. Üks mees avastas hommikuks, et tema kaevikul on ka jalavanni funktsionaalsus. Muidugi pidid ka teised võitlejad tema töövilja ära proovima. Laagri teema näis olevat tunne nimega lootusetus. Nädala sisse mahtusid lühikesed tunnid tankitõketest, imestasin rms K võime üle siile ehitada – nüüd tean, et ta töötab palkmajade ehituses :). Olid tunnid miiniväljale sattumisest, miinide matmisest, ööorienteerumine ja näiteks minu puhul koos labida najal nokkimisega umbes 4-6 tundi und. Pole vist tõesti midagi kurnavamat kogenud. Vähemalt ei kaotanud seekord väga paljud mehed oma asju ära ja esimeses laagris toimunud ‘kursipäkapikkude harjutust’ ehk kottpimedas oma salvede otsimist ei korratud. Ööorienteerumine oli meeldiv. Isegi reamees V-ga kahekesi (paljud hakkasid virisema ja me otsustasime kahekesi viimase punkti ära tuua) läbi REAALSE SOO müttamine ei tekitanud minus negatiivseid emotsioone – pigem mingisuguse seiklushimu ja tunde, et kurat me vist saame tõesti millega iganes hakkama.

Kaks ajateenijat

Ööorienteerumise dream team (päevasel ajal) Foto: rms Tooming

Kaks esimest laagripäeva pidin jaoülema ülesandeid täitma – tegu ei ole kadestamisväärse rolliga – leiget sööki naljalt teha ei jõudnud, muust rääkimata, enne tuli ‘Jaoülemad minu juurde!’. Laagri viimasel kompanii rivistusel ütles kompanii ülem umbes midagi sellist: ‘Kui te tunnete, et olete surmani väsinud ja enam ei jaksa, siis tegelikult jaksate te veel 3 korda rohkem.’ Tuli minu hinges oli sel hetkel kustunud ja oleksin eelistanud meelmärkusetust selle kuradi labida uuesti kotist väljakoukimisele. Päev pärast lõpurännakut tulid need sõnad meelde ja ei tundunud enam nii valed.

Nädalavahetuse saime puhata, laupäeval käisime Jäneda laadal laulmas (PM, Pullitalliteater) ja külastasime müstilist Memme. Pühapäeval tegime NATO testi, sain 268 punkti, vorm on seega paranenud 14.5%, mõni mees muidugi parandas lausa 100-200%. Sohki tehti ka esimesel korral aga see kord oli kogu see üritus ikka täielik farss, reamees G näiteks tavaliselt tudiseb kui peab kompanii peal 30 kätekõverdusega hakkama saama, nüüd aga tõi koju eeskujulikud 256 punkti 300-st. Sama mees jookseb 3200m ajaga 16:30 ja pani täisvarustuse juba üsna rännaku alguses maha, aga no mis seal ikka, elagu oma vales : )

Esmaspäeva hommikul äratus kell 5 meeldiva muusikaga (Disturbed, kui ma ei eksi) ja lõpurännakule me läksimegi. Ja ära võitsime! Aeg 17 tundi ja 36 minutit. Preemiaks saime ‘kõige parema autasu üldse’ ehk kompaniiülema käepigistuse. Respekt reameestele K, M, M, P, T, S, M, Ž, H, M ja K. Eriti kahele K-le jao motiveerimise ja hea orienteerumise eest. Startisime kell 8:20 Jägala lasketiirust, pärast esimest 1.5 kilomeetrit ootas meid miinivälja ületamine camovõrgu all, sealt oli järgmise punktini ~6 kilomeetrit. Siin on minu kehv sooritus reamees K kaarti Google Maps’i sisestada. Niisiis, üsna kurjakuulutav oli fakt, et järgmine punkt asus kaardi järgi sillal (‘keegi saab kohe märjaks’), vastasime kahele viktoriiniküsimusele valesti ja see tähendas, et just nii paljud mehed pidid jõe ületama vana kooli viisil. K ja M võtsid selle enda peale. Targasti tegid et kohe saapaid ei hakanud vahetama, sest juba 1.5 kilomeetri kaugusel ootas järgmine sild ja ülesanne panna Galil AR kokku 1 minutiga. Rms M jõudis ilusti aega, kuid jättis kogemata töökorras oleku kontrollis ühe tegevuse vahele ja terve jagu sai ujuma minna : ) Järgmise punktini oli tükk maad ja tegime väikse brunchi ja saabaste vahetuse. Kohale jõudes saime miine matta. Järgmine punkt oli samuti kaugemal, juba Soodla veehoidla kõrval, kus tegime kõik liikumisviiside eksamit (mis läks üle ootuste halvasti), samuti oli seal kohustuslik sooja toidu tegemise paus, mille jooksul mina küll katelokki tulele ei jõudnud panna. Järgnes kõige pikem lõik – 8 kilomeetrit meditsiiniülesanneteni. Kõige pikem ja raskem mees (2.04 m, 100+ kg) peideti metsa künka taha ära. Meie pidime ta üles leidma ja kanderaamiga meditsiiniautoni toimetama. Minule jäi seal julgestamise roll – olin ka juba omadega suht läbi, minusugusele kiitsakale vennale valmistab täisvarustus üsna korralikku meelehärmi ja jalavalu. Ülesanne edukalt sooritatud, saime 5.5 kilomeetrise otsa järve äärde, kus toimus varustuse kontroll ja paadiralli. Kohale jõudes oli juba pimedaks läinud ja taevas tõotas korralikku padukat – meie õnneks jäi vihm lühikeseks. Varustuse kontrolli käigus selgus, et kahel mehel on vaid üks paar varualukaid kaasas (piinlikkusega tunnistan, et olin üks neist), ühel mehel polnud tulemasinat ega tikke ja ühel mehel puudus veel mingi ese. 4 puuduvat asja tähendas nelja 10-kilost miini mida rännaku lõpuni kordamööda tassisime. Õnneks oli jaos vigastustega mehi, kes täisvarustuses rännata ei tohtinud ja nii me siis koormasime ‘motivatsioonitablettidega’ oma ‘sõjaveterane’, lõpuks sai aga ka nende jaks otsa ja vahetasime miine juba iga kilomeetri tagant. Järgmises punktis ootas meid vaikus ja peaaegu pilkane pimedus – mõtlesime, et mingi trikk. Siiski ilmusid varsti härrad veeblid välja ja tegid meile teatavaks, et järgmised 50 meetrit oleme vööni soos ja läbime miinivälja. Reamees P läks esimesena ja takerdus umbes poolel teel traati – õnneks vigastas ta stsenaariumi järgi ainult paremat jalga ja me ei pidanud teda päris läbi mülka lohistama või tassima. Mina juhtusin teine mees olema ja sain imekombel ühegi miini otsa koperdamata raja lõpuni (kuigi vahepeal oli nii üles kui alla vaadates näha õhus peenikesi tamiile jooksmas – ime, et ülejäänud 11 meest terveks jäid). Uued sokid ja veel 4.5 kilomeetrit. Sedakorda finišisse. Mehed, kes kinnitasid et nad ei suuda enam sammugi siiski jooksid viimased sada meetrit. Võidusigareti läitmise pealt saime teada, et juhtkonnal on veel üks kaart mängida. Kell oli kaks, finišis oli ainult 2 jagu, meie pidime ‘teiste jagude tegevuse julgestamiseks’ kaevama põlvelt laskeasendi kaevikud. Läks pea minut aega, et meile jõuaks kohale, et see 53-kilomeetrine katsumus polegi veel läbi. Pettasaanud tunne oli. Jõudsin 10 minutit pealispinda eemaldada, siis viskasid taskulambi patareid lusika nurka. Aitasin reamees S-i kaevikut kaevata kuni M enda oma valmis sai ja mulle pealampi laenas. Ometigi ei olnud ma viimane lõpetaja. Kell kuus hommikul jäi kompaniiülema abi meie kaevikutega rahule, lubas kinni ajada ja koduteele asuda. Nagu invaliide (kes me tõepoolest rohkemal-vähemal määral olime) veeti meid otse kasarmu ukse ette ja saime ainukordse loa ise puhkama minna ja varustuse hooldus kus see ja teine jätta. Ma siiski kraamisin asjad välja, panin labida õlikihi alla ja tegin omale enne magamaminekut väikese hommikusöögi : )

Õhtusöögi ajaks pidid kõik uuesti jalul olema. Pataljoni territooriumist olid saanud sandilaager, käis kauboikõnd ja oigel marss, aga kõik olid õnnelikud, et olid kunagi võimatuna näivaga hakkama saanud. Katkestajaid oli ainult üks, meie naisajateenija, kes oli haigestunud kuid proovis sellegi poolest. Müts maha. Südamelt ära, arvasin kunagi, et sellised aastaid tooli kulutanud lontkõrvad, paksmaod ja itimehed 53-kilomeetrise täisvarustuses rännakuga küll hakkama ei saa, aga no näed siis, raudse tahtejõuga mehed viimseni. Jutu järgi oli lõpurännak ka autojuhtide suurim katsumus ajateenistuse jooksul üldse. Loodame.

Reedel saime kätte oma embleemid ja sõdurieksami märgid. Sain 3.7-se keskmisega hõbemärgi ja lisapuhkepäeva. Mõnes mõttes oli hea, et kuldmärgist kohe teenistuse alguses oma läbikukutud Galil’i eksamiga ilma jäin – muidu oleks enne igat eksamit natuke ikka muretsenud, et kui nüüd läbi kukun on märk läinud. Kulla teenisid meil ~160 seast ainult 2 meest, väga äpuks end pidama ei pea. Linnaload pidid algama juba kella 13:00-st, aga muidugi saime välja alles ~6 või pool seitse. Puhastatud asfaldilt oleks süüa kõlvanud. Mina olin õnneks vabatahtlike hulgas kes leitnant R-ile reservõppekogunemise tarvis telke üles panid ja pääsesin suuremast harjaorjusest. Nalja sai ka: üks seersant tegi nii kõva häält, et pataljoni korrapidaja pakkus välja teda macroflex-iga vaigistada.

Vahel on naljakas mõelda, et ohvitserid kelle ees me vaimselt täielikeks koolieelikuteks taandume on meist enamasti 1-2 aastat vanemad, kõrgmate ametikohade puhul veidi enam. Võibki nii olla, et klassivennale, kes omale eriala ei leidnud või kõrgkooli sisse ei saanud hakkas kaitseväes meeldima ja järsku on ta su ülemus, kellega suhtlus käib ainult väriseval häälel ja ‘teie’ või ‘härra seersant/veebel’ kaudu.

SBK ongi läbi. Võtsin juurde 11.5 kg. Saab näha, mida minu 2.5 kuud karske olnud keha alkoholist arvab ja kas pärast kella kuut hommikul on ka võimalik magada või üldse mitte. Poes juba märkasin, et tsiviilis kõik uimavad. Puhkuselt tagasi tulles saame juba varsti oktoobrilastega tuttavaks. Mõtlen, et kirjutan siia nende elu lihtsustamiseks mõned juhtnöörid, eks näis kas ja millal selleks isu on.

Advertisements
Sildistatud , , , , ,

One thought on “Ajateenistusest Staabikompaniis V

  1. Ronni ütles:

    Ohjah, tore lugeda. Valmistab oktoobriks ette. ;)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s