Ajateenistusest Staabikompaniis IV

Kes pole ajateenistuses käinud, et tea, mis on Tunne. Tunne on see, kui jõuad tagasi  nädalasest metsalaagrist, sööd sööklas üle mõistuse head kamakreemi, pesed ennast lõpuks ometi puhtaks ja saad minna soojade valgete linade vahele magama. Lausa judinad tulevad peale kui mõelda, milline headus saab olema puhkusele pääsemine pärast SBK’d. Saime sellest aimu üle-eelmisel nädalal, kui meie üleajateenijatest autojuhid reservi läksid. Edu neile.

· On see KSP puhas?

– (koos) Just nii, härra seersant!

· [seersant R tõmbab sõrmega paar korda lukukoja seest] Ma lähen pesen nüüd käed ära…

Eelmisel pühapäeval ma (kahjuks) kirjutada ei jõudnud, ülalolevast dialoogist peaks selguma, miks : ) Vahepealsel ajal on toimunud üsna palju, nagu ikka nii head kui halba.  Öeldakse, et vigadest õpitakse ja mina olen viimasel kahel nädalal palju õppinud. Relvade valveta jätmine on nüüd (loodetavasti) igaveseks lihasmällu talletunud – 25 kilomeetrise proovirännaku ajal tuli meil erinevaid ülesandeid täita ja ühes punktis sattusime nii hoogu, et seersant S korjas külma rahuga kõik meie relvad ära kui meie ühte meest köiega kahe puu vahel hoidsime, et ta saaks ‘miinivälja’ keskele lipu paigutada. Olime juba kontrollpunkti jõudes täbaras seisus, saabusime eelmisesse kontrollpunkti tund kuni tund-pool hiljem kui oleks normaalne olnud. Kuidagi sattusid meie jakku inimesed, kes võtsid ülemuste sõnu ‘tegu on taktikalise rännakuga’, ‘te peate varjatult liikuma’, ‘vältige teid’ surmtõsiselt ja nii me siis tulimegi läbi soode ja metsade, pool teed roomates, igat ristmikku formatsioonis ületades samal ajal kui teised mööda kruusateed põhimõtteliselt lauluga tempot arendasid. Pidime kuue tunnise ajalimiidi sisse mahtuma, tegime teel teisse kontrollpunkti metsikult aega tasa, mina ja veel paar meest tegime oma jalgade tervise hinnaga tempot, liikusime kuskil 9 km/h, aga siis saime selles õnnetus CP-2’s ‘lisarelvastuse’ – üks jaoliige sai ‘haubitsa mark 3’ ehk mehepikkuse männipalgi, teised kõik ‘uusimad tankitõrjemiinid’ ehk pirakad asfalditükid. Mõte nendega samasugust tempot arendada tõmbas korraks ikka moti väga maha, aga lõpuks jõudsime, aeg 5:30 ja kopikaid peale. Ma arvan, et kui meil oleks meie naisajateenija, reamees T kaasas olnud, poleks seda juhtunud.

Pidin kahjuks loovutama laskurite kuninga trooni, tõenäoliselt oli tegu karmavõlaga mu eelnevate egotrippide tõttu : ) Öölaskmistel tegin prooviringis tulemuse 8/9 ja arvestuslikul 2/9, minu esimene ja viimane läbikukutud laskmine SBK jooksul. Õnneks sellest pole kellelgi sooja ega külma ja läbi said tervest rühmast 2 meest ehk 4%. Samas see näitab, et läbi saada oli võimalik ja seda enam oli mul piinlik. Iroonilisel kombel rikkus minu tulemuse valgustusrakett – esimesel korral magasin selle maha, sest olin püstihädas oma sihiku mullast puhastamisega. Teisel korral sooritasin kõik lasud valgusraketi põlemise ajal ja suur oli minu üllatus, kui avastasin, et märki tabas neist alla veerandi : ) Viimaseks läbikukkumiseks jääb see seetõttu, et sel nädalal sooritasin edukalt A6 ja A7 laskmised. Öölaskmistel käik oli väga mõnus üritus – oma korda oodates sai veebel A’ga inimlikult juttu rääkida (üldse, mida SBK lõpu poole, seda vähem suhtuvad ülemused meisse kui pahasse haisu)  ja vastused mõnedele põletavatele küsimustele. Esimest korda tabas mind vabatahtlikuks olemisega õnn – 7 vabatahtlikku (eriti keegi ei tahtnud kätt tõsta) said tühjaks lasta terve salvetäie (35 padrunit) trasser- ja lahingmoona nii kuidas ise tahtsid : ) Pärast terve kompanii üleajamist veetakistusest (kaader k.a.) oli see üks top meelelahutusi terve teenistuse jooksul.

Metsalaagris oli veel palju põnevat – rääkisime pisargaasi täis telgis anekdoote, saime teada, et kui meile kellegi väljendusviis ei meeldi, siis võime öösel magamiskotti nutta, tegime täiskuuvalgel ööorienteerumist. Viimasega läks ‘veidi’ nihu – otsisime pea 3 tundi esimest punkti (kammisime selleks metsatukka ahelikus läbi) ja kui olime esimese punkti leidnud, läks selliseks tormamiseks, et mitte keegi ei tulnud selle peale, et kontrollida kas 2. punkt ikka on meie rühma oma või mitte. Nii tegimegi vale raja lõpuni, vähemalt saime ~poole kaheks laagrisse ja kõva 3 tundi magama. Mõned olid hommikuni eksirännakuil. Terveks metsalaagrinädalaks oli ilmateade ennustanud vihma, imekombel sadas ainult esmaspäeval korralikult. Hakka või uskuma, et reamees U hõimutulede süütamise ööl soovitud soov läks täide.

Taneli poolt toodud beef jerky läks laagris täie ette. Soovitan. NATO pakke jagatakse küll piisavalt, aga kui neist peaks tüdima või tahab mõni söögikord vägisi vahele jääda, ei ole midagi paremat. Seekord väljastati meile ööseks 27 paukpadrunit per kärss, et öösel igav ei hakkaks. Pidasime kaadriga lahingut. Minu relv väga paukpadruneid süüa ei armasta ja nii kiilus ta umbes iga 4 lasu tagant kinni. Korra jõudis seersant M mu kaevikule hea 15 meetri lähedusse enne kui ma ta ‘maha lasta’ sain. Mõni mees aga ei mõistnud midagi teha kui mõni seersant kuulipildujaga juba tema kaeviku valli peale oli jõudnud, mõned arvasid, et näevad lihtsalt halba und või et sõda metsa all ei puuduta neid ja magasid rahulikult hommikuni : )

Majanduspäevad käivad nagu ikka, ühed teevad harjamajas suitsu, teised schlangivad toas, kolmandad loovad üle pataljoni väiksed padjaklubid kus nad tööriistadele toetudes juttu ajavad ja neljandad teevad kogu töö ära. Mul on kahju, et ma enam muru niita ei ole saanud. See võttis küll terve päeva, aga oli vähemalt põnevam kui rehamees olla. Tänane külastuspäev kestis 3 tundi, nagu ka eelmine. Ei tea kas me oleme midagi hästi teinud (ühel päeval seisid mehed juba nii vaikselt rivis, et linavästrikud tulid meetri lähedusse uudistama) või on see standard, aga olen väga tänulik nende lisatundide eest. Osutusid väga vajalikuks…

Peale laskmiste olen vahepeal teinud veel KSP-58, kauguste määramise, riviõppe ja sihtmärkide osutamise eksamid, sattusid mulle meeldivaimad läbiviijad. Esimesed 2 sain viied, kolmanda 4, neljas on veel teadmata. Kusjuures kauguste määramise sain rühmast mina ainsana viie, tõeliselt riukalik eksam oli ka – väriseva binokliga on kraadikümnetuhandikke ju praktiliselt võimatu määrata, kurvi taga seisev sihtmärk tundus ühteaegu nii 80 kui 130 meetri kaugusel jne. Ma olin ekstra ettevaatlik, sest veebel A hoiatas meid, et seda eksamit võetakse alati väga lebolt ja kukutakse siis valusalt läbi. Sellega on mu keskmine hinne üsna rahuldav 3.625 ja kui asjad just väga hapuks ei lähe, saan hõbemärgi ja lisapuhkepäeva. (viimaste kuulujuttude järgi võib mõndadel meestel puhkus ka edasi lükkuda)

Üle-eelmise nädala sisse jäi ka õiguskantsleri külastus ja mina olin üks õnnelikest, kellel avanes võimalus kantsleri nõunikule muret kurta. Küsiti tavalisi eluolu puudutavaid küsimusi ja üritati seaduserikkumisi tuvastada, aga enda arust ma midagi kompromiteerivat ei avaldanud. Tegelikult ei olegi midagi avaldada, ei saa öelda, et siin meid kuidagi väga vääralt (või suisa ebaseaduslikult) koheldaks. Et siin väike ruumipuudus on, on nii kui nii teada. Metsalaagri puuduliku hügieeni üle ei tahtnud ma kurta – selle probleemi ilmselge lahendus oleks meile talisupluse võlude tutvustamine. Tõstatasin küsimuse, et kas põhimõtteliselt sunniviisilise allkirjaga mingil paberil saab kogu vastutuse ajateenijate kaela lükata (me anname siin iga kord allkirja, et teame riske ja oleme nendega leppinud, sama moodi saab iga varustuselemendi kätte vaid allkirja eest) ja vastus sellele on tõenäoliselt keeruline. Näiteks vastutab ju käsu tagajärgede eest ülem. Laskmistel silmi hülsi eest kaitsnud prillide purunemine ei ole tegelikult tingitud ajateenija lollusest või laiskusest jne. Muigasime mõlemad, kui jutuks tuli, et telefonid keelatakse meil ära osalt ka selle pärast, et meid ‘välismaailma eest kaitsta’, aga nüüd pean tunnistama, et sealt tuleb vahel ikka kurbi ja ootamatuid uudiseid küll…

Eelmisel nädalal toimusid siin viievõistluse võistlused (?) ja meie pataljon võitis. Reamees K minu kõrvalvoodist tuli üldarvestuses 11-ndaks ja ajateenijate arvestuses 3-ndaks. Väga kõva sõna, tõsiselt. Viievõistlejate hulgas oli noori ajateenijannasid ja temperatuur kasarmus tõusis mõne kraadipunkti võrra. Pärast seda kui pool rühma oli neiusid püüdnud oma pungil kakspealihaste ja maailma kõige huvitavama jutuga võluda loeti meile siiski sõnad peale, et kompanii peal mingit flirtimist ei toimu. Osalesin võistluste korraldustiimis ja päris uhke tunne oli kuni kapteni auastmega kaitseväelastele ‘relv kontrolliks näit’ teha. Veeblihärra, kes meid koordineeris, ka premeeris.

Eelmisel nädalal tabas mind Teadmine. Kantpea nagu ma olen, jagasin lõpuks lahti (pärast seda, kui kaasvõitleja seda mulle mainis, muidugi), et minu blogi loevad ka teised inimesed. (ja keegi neist võib olla näiteks kellegi vanaema, head vanavanemate päeva!) Alguses tahtsin kohe arvutiklassi tormata oma kirjakeelt korrigeerima, aga nüüd olen leppinud tõsiajaga, et ega ma palju paremat teksti ei toodaks kui ma üritakski.

Lollid mõtted külastavad päid siin üsna tihti – näiteks tirisime alla ühe ruloo, kuna oli vaja neid võimalikult üheaegselt alla lasta. Mõtlesime välja käemärgi reamees Pihu tähistamiseks (arvate ära?). Mul endal tuli mõte arendada seletuskirju genereeriv veebileht (nende kirjutamist ikka tuleb ette, reamees K sai vist ühe päevaga 3 tükki ja boonuseks lisatoimkonna). Panime USP sisse Carl Gustav’i lööknõela. Osad mehed tahtsid ära keelata mittesuitsetajatel koos suitsetajatega kätekõverduste tegemise (jah, sellepärast ma nii tugev olengi – suitsetan), sest ‘suitsetajad vabalt rivitult’ käsu peale mittesuitsetajal rivist välja astumine olevat käsu eiramine. Edu neile meestele tulevases elus minu poolt. Ja reamees Z sai käte taskus hoidmise eest oma taskud kinni õmmelda, kuigi oli hetked tagasi näinud reamees M’i sama karistust saamas.

Teisipäevast algab juba uus laager, viimane ja tõenäoliselt vihmane. Pärast seda, laupäeval, ootab veel Jänedal laadal esinemine (loodan, et metsas haigeks ei jää) ja NATO test. Esimesel korral sain 234, see kord peaksin 250 ära tooma. Ja uuel esmaspäeval juba sõduriproov/lõpurännak.

Võib-olla parim viis rahu tagada ongi teha eesti võitleja üheks väga kibedaks tükiks alla neelata.

Advertisements
Sildistatud , , , ,

One thought on “Ajateenistusest Staabikompaniis IV

  1. Tanel M ütles:

    Peale talvist metsalaagrit on kasarmus ebanormaalselt soe ja higistad esimene öö terve voodi märjaks! :D

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s