Ajateenistusest Staabikompaniis III

Hõissa, kaunist pühapäeva! Sel nädalal liiguvad Staabikompaniis taas ringi kauboid ja peas kummitab ‘Bonanza’ tunnusmeloodia – käisime 15 kilomeetrilisel rännakul ja ju siis tihe vihm ja põlvest saati vees truupide läbimine tegid mõne mehe naha hellaks : ) Osalt seetõttu ka see laul. (Kui meie midagi teeme, siis sajab) Vabandan muidugi, et teiega selliseid sõjakoledusi jagan – väljapeetud härrasmees ja pealegi veel kaitseväelane muidugi nii ei teeks, aga ajaloolise tõe ja minu vaimse tervise seisukohtadest on need väljaelamised vajalikud.

Valisime lõpuks uue rühmalaulu, oleme esimesest ajateenistuse nädalast peale laulnud ‘See on see maa, kus minu häll…’ ja rühm laulis seda juba lihasmälust. Pakkumisele tulid nii ‘Bulletproof’, ‘Tsirkus’ kui ka ‘Ai se eu te pego’, jäime ‘Enne veel kui kustub eha’ juurde. Ei tahaks nüüd halvasti öelda (ehk siis tahaks küll), aga pool rühma laulab seda, ütleme nii, homoseksuaalselt; Püüan kompenseerida nii palju kui võimalik.

– ‘Davai, ma panen sellele p*rse peale laksu ära.’
· ‘Jätta, see on reamees P ema!’

…väike lõik meie esmaspäevast. Reamees U sai rühma läbi linna juhtimisega päris hästi hakkama, eriti arvestades, et ta proovis seda esimest korda. Korraks minetasin oma küünilise meelelaadi (või igasuguse enesekriitika) ja tundsin marssides uhkustki.

Muidugi levis Sõdur FM’i kaudu taas meieni sõnumeid, et teistes väeosades on muru rohelisem. Tundub, et terve taasiseseisvunud eesti oli linnaloal, Tapa poisid näiteks reedest esmaspäeva õhtuni. Meie puhastasime relvi ja lükkasime moppi : ) Lisaks tuleb välja, et osad neist käivad killuvestideta laskmistel…? Väga pikalt muidugi vinguviiulit ka ei mängiks – meil on väga hea huvijuht, kes meid palju tihedamini välja viib, kui seda mõnes teises väeosas tehakse. (nagu Tanelilt kuulsin) Esmaspäeval käisime Lennusadamas, olin seal enne käinud ja kasutasin aega, et oma neiuga vestelda. Keegi suutis muidugi kabistamise ja telefoni kasutamisega vahele jääda ja meil ähvardati viimasedki privileegid ära võtta, aga jäid veel õnneks alles.

Olin tunnistajaks väga huvitavale distsiplinaarmeetmele – kellatoimkond. Teise rühma mehed jäid kuhugi hiljaks ja pidid selle eest päev läbi (kui tunniplaan lubas, mõistagi) iga minut kellaaega teatama. Päris naljakas oli kuulata ja täpset kellaaega teadsin samuti alati.

Eile lugesin läbi Marcel Proust’i ‘Swann’i Armastuse’, geniaalne teos. Viis mind täiesti eemale. Järgmiseks võtsin veel klassikat ette – Toni Morrison’i ‘Armas’. Esimesed 40 lehekülge on paljulubavad. See, et ma kahe kuu jooksul 140 lehekülge lugeda olen jõudnud, näitab päris hästi kui palju vaba aega siin on : ) Majanduspäev läks hämmastavalt valutult, ta peaks kestma 12:15-ni, aga meil on tavaliselt läinud nii 19:15-ni, eile jäädi enne õhtut siiski koristamisega rahule, muidugi me korjasime ka muru ükshaaval lehtedest puhtaks. Ma väga ei mõista nii ebaefektiivset sõdurite tööjõu kasutamist, auke, katuseid ja teid oleks siin asfaldi kuivatamise asemel lappida küll.

Käin nüüd huvijuhi juures õhtuti laulmas – nagu paljud teavad, ei ole ma fantastiline laulja, aga välja pole mind ka visatud. Võiks arvata, et hea schlangivõimalus, aga me laulame kohati ikka otsaesised higiseks ja hääled kähedaks. Pealegi ei ole need tunnid tavaliselt kuigi pikad. Eks näis kuidas esinemistel käimine olema saab. Lootsin muidu kitarri mängima saada, aga üks reamees S on must kahe pea jagu üle. Päris palju häid ideid on (ja ka halbu – näiteks Pehk’i Rahvusooper), mis laule ansambliga esitada võiks, kahjuks ei ole meil ei aega ega vokaalset võimekust neid kõiki ette võtta.

Eile käisime Russalka juures hõimutulesid süütamas, kus nägin üle pika aja oma sõpru. Neil kaasas olnud Jim Beam tegi muidugi kadedaks, aga rõõm neid seal (ja täna hommikul jälle) näha oli ikka suur. Võib-olla isegi seletamatult suur, ajateenistuses õpib lähedasi hindama. Luban edaspidi ajateenistusse minevatele lähedastele vähemalt korra külla minna.

Eelmisel nädalal oli viimast päeva tööl seersant T, kes küll armastas meil õhtusel rivistusel tundide viisi seista lasta, aga tegi samal ajal nii palju nalja ja andis häid nõuandeid, et kahju on teda tulevikus siin enam mitte näha.

Suutsin sideeksamiga oma keskmise hinde 3.0 peale tõsta, mis on küll 0.5 vähem, kui hõbemärgi ja ühe lisapuhkepäeva saamiseks vajalik, aga vähemalt ma näen nüüd, et tegu ei ole võimatu missiooniga. Natuke naljakas muidugi on kolm kuud eriti tubli õppur olla, et siis 1-2 päeva puhkusele lisa saada. (või näen ainult mina siin ebaproportsionaalsust?)

Metsalaagrit väga ei oota, väidetavalt oli meie eelmine praktiliselt une- ja hügieenivaba laager olnud ‘lebo’ ja ‘nüüd alles tuleb raskem osa’. Aga: ‘Keegi ei vingu, kõik jõuavad!’

Ja telgivaiad unustasin osta…

Advertisements
Sildistatud , , , ,

One thought on “Ajateenistusest Staabikompaniis III

  1. E. ütles:

    Väga hästi kirjutatud, 2. leht ja loen huvi ja naeruga edasi!
    Olgu mis on, meelde jääb vaid kui kvaliteetaeg elus!

    ÕTP 09-10

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s