Ajateenistusest Staabikompaniis II

Kui ma eelmise aasta 9. mail 10 tundi oma elust arstlikus komisjonis pinki kulutasin, külastas minu pead tihti mõte, et ei tea kas ikka nii saab tööd teha, et küsid kutsealuselt ‘Muresid on?’ ja viskad järgmisel hetkel lehele allkirja alla. Noh, ilmselgelt saab, sest need inimesed on oma tänuväärset ametit pidanud aastaid ja tulemused on samuti näha. 2 meest on meie rühmast juba reservi saadetud – ajateenistusele eelnevad vigastused, 3 lähevad tõenäoliselt veel. Kulunud põlveliigeste ja kõverate selgadega 12 tundi järjest kaevikuid kaevata ei ole minu raamatus teps mitte koššer, veel hullem on see väike tõenäosus, et meie hulgas võib mõni Breivik olla, kelle aeg psühholoogilises kontrollis jäi samuti minuti alla. Aga püüame positiivsemalt mõelda: ‘Minuga seda ju ikka ei juhtu.’

Järgmisel nädalal ootab meid ees esimene täisvarustuses rännak – pigem siis rännaku proov – tegu on ainult 15 kilomeetriga. Kuigi ma olen nüüd ennast 67 kilogrammiseks teinud (+5 ajateenistuse algusest), ei ole see pekk ja lihas kohe üldse mitte puusa läinud ja rakmete vöö on endiselt liiga suur, mis tähendab, et saan kogu varustust vedada õlgadel. Võimalus järgmise metsalaagri ajal äratõmmatud seljaga kasarmus soojade linade vahel olla on ahvatlev, paraku kaasneb sellega võimalus oma parimad aastad mingis toolis veeta. Aga jällegi, loodame paremat/parimat.

Kuu ja 5 päeva pärast – 24. septembril – algab juba esimene puhkus, muidugi enne seda on vaja ellu jääda kahes metsalaagris ja sooritada sõdurieksam. Tõele au andes on viimane nädal olnud suhteliselt kerge ja järgmine tõotab ka talutav tulla. Võib-olla meil lubataksegi enne suuremaid katsumusi natuke kosuda. Enne puhkusele minekut anname ka sõdurivande, mõne jaoks kindlasti väga ülev, patriootlik ja üldse paatoslik sündmus. Ütleme nii, et inimesele, kellele vanded jmt tseremoniaalsus väga korda ei lähe, ei tohiks meelehärmi valmistada ka valevande andmine.

Kaitseväe huumor on kindlasti omaette teema millest rääkida. Näiteks olid Tapa poisid millalgi küsinud ülemalt ‘F-1 vaatamist’ ja kaitsegranaat F-1’te nad tõepoolest terve võidusõidu kestel vaadata said. Sama žanri nalju oleme ka meie tunda saanud – näiteks võib juhtuda, et keegi tahab minna  ‘suitsu tegema’ või ‘suitsu tõmbama’, mis tähendab siis vastavalt filtrist, paberist ja tubakast uue sigareti keeramist või niidiga enda järel sigarettide vedamist. Siis muidugi klassikaline ‘Lubate lahkuda?’, mille peale 4-6 vabatahtlikut mehe matuselaulu saatel minema peavad toimetama. Teisele rühmale on mitu korda tehtud harjutusi nagu ‘miinipilduri tuli’, tegu on tubaste tegevustega – kui on näha, et ajateenijatel on aega üle, karjutakse näiteks ‘miinipilduri tuli’, ‘raskemiinipilduri tuli’ või ‘snaiper’. Vastavalt peab ronima kas voodi alla, võtma madratsi enda peale ja toast välja roomama või madratsid akna ette panema. Mõistagi tuleb uuesti üles teha voodid. Huumori alla võiks ehk liigitada ka 43 täisvarustuses II rühma võitleja mahutamise ühte 1017 kasti. Igapäevast situatsioonihuumorit on palju ja siin selle edasiandmine on mõttetu üritus – näiteks tahtis vastutav ühel päeval lasketiiru ohulipu äratoomise asemel ära tuua hoopis reamees Lipu. Esimestel nädalatel sai nalja teha ka käskude delegeerimisega – ‘veebel P käskis reamees M-ile šokolaadi osta’ tundus mõnele kaasvõitlejale täiesti valiidsena.

Huvijuht korraldab meile üsna kvaliteetseid loenguid, näiteks Marko Mihkelson rääkis suurema osa ajast välispoliitikast küll nii, et ka keskmine ajateenija (loe: loll) aru saaks, kuid pikkis jutu sisse ka huvitavamaid fakte-numbreid ja vastas hästi küsimustele. Püsisin terve loengu pingiserval, mida ei saa aga öelda näiteks õiguskantsleri nõuniku esinemise kohta, kes vist lihtsalt tahtiski esineda. Viimase loengu käigus uuriti venekeelselt publikult, et kui paljud neist üldse millestki aru ei saanud ja mehi oli üllatavalt vähe ehk 3. Mina väga ei mõista muukeelsete inimeste sundimist võõras keeles õppima ja teistega konkureerima. Jah, kõik ‘õiged eestlased’ teavad, et ‘nad ise ei viitsi oma kodumaa keelt ära õppida’, aga minu arvates võiks vaadata otsa lihtsalt faktile, et on mehi, kes ei saa aru mis asi on suunaparand, laesäär või ohutustehniline kontroll ja see on probleem mille iseeneslikku lahenemist loota ei ole ehk tark.

Eelneva nädala sisse jäi ka loeng Sidepataljoni ajaloost, lugesin hiljem klassis selle ka ise üle ja olen tänulik, et ei pea aega teenima 90’ndate algusaastatel, kui õues oli välikemmerg ja toitu saatsid kodused juurde, sest kasarmus ei antud seda piisavalt. Loengu käigus mainiti meile korduvalt, et Staabi- ja Sidepataljon on kindlasti Eesti eliitväeosa, siin on kõrge vaimsus ja peetakse sügavalt lugu haridusest ja haritusest. Mõistagi tekkis minul selle koha peal palju huvitavaid mõtteid : ) Näiteks on siin vaimsus kohati suisa selline, et toa esindusmees ei pea liiga paljuks kaasvõitlejale otse näkku peeretada, mehed jätavad käed pesemata, et minut varem sööma saada jne. Tunnen end kohati nagu see naine kes pool elu šimpanse uuris, Jane Goodall vist? (guugeldamine võtaks siin liialt kaua aega) Üks 113-kilone (nüüd juba tõenäoliselt massiivsem) isend, nimetagem teda subjekt P, oh ta looduse vingerpuss,  otsustas ümber kasarmu jooksmise käigus näiteks, et tema nüüd nuuskab nina taganttulijatele (loe: minule) näkku ja muutus veel agressiivseks kui ma pärast 2 hoiatust tema kallal natuke verbaalselt vägivallatsesin. Ütleme nii, et siin kõrge vaimsusega kohas, lausa Harituse Valges Kantsis võiks öelda, leiduks ainest vaimse arengu mahajäämusest doktoritöö kirjutada. Kui vajalikud oleksid edusammud eugeenikas… Tõsiselt, kuidas ei saa 22-23 aastased kesk- või kõrgharitud noored mehed näiteks aru, et kui inimesi majast mitte välja lasta ja aina sisse minna, siis maja saab täis. Või et enese pesemata jätmine 15 telefoniminuti või Snickersi nimel ei ole tegelikult see, mida üks inimlaps tegema peaks. Või et tagumisel mehel ei ole just mugav rivis seista, kui ta terve aja peeru peab hingama.  Toidu ümbertöötlemine fekaalideks/gaasideks näibki olevat suurema osa siinsete meeste elu kõrgeim siht ja eesmärk. Mõnda samas vaevab jälle liigpüüdlikkus, aga kartuses tegelikult toredat reameest solvata ma sellest pikemalt ei kirjuta. Nii palju siis antropoloogilisi tähelepanekuid. (Samas siit leiab inimesi kellega sõpradeks jääda – näiteks täna tõi reamees G mulle juukselõikusmasina laenamise eest vastutasuks paki küpsiseid (rosinatega) : ))

Käisin eelneval nädalal teist korda toimkonnas, seekord olin kompanii korrapidaja (eelmine kord päevnik), kahjuks ei saanud seda head schlangimisvõimalust ära kasutada, sest olime päeval Kloogal laskmas. Kiidan taaskord oma Galil AR’i, suutsin temaga 43-st lasust kõik tabada, püstiasendist 50 m pealt isegi 4/4 kümnesse. Äkki mõni endine 2115146 omanik oskab kommenteerida? (vahemärkus – WD-40 on hea asi omada) Öösel nagu ikka – täitsin kohustusi, õppisin, lugesin, kirjutasin neiule unesegase kirja : ) Eile oli majanduspäev ja ütleme nii, et SOP, tuppa saadeti 20 matsi uimama, meie koristasime kaheksakesi pool pataljoni territooriumit ja siis hiljem veel toad ja klassi ka. Kaitseväes muidugi on nii – ma olen täheldanud – et suurem püüdlikus saab kas teiste lohakuse tõttu hoopis karistatud või jääb märkamata. Kõik need eilsed laiskvorstid tegid seega targasti, meie lollid ainult nühkisime tundide viisi asfalti. Sama asi on tegelikult siinse miinuste tabeli süsteemiga, märkustest hoidumiseks tuleb vaeva näha, samas reamees V on suutnud neid koguda juba 6 (keskmine on ~2) ja tema karistus selle eest oli 2 tundi (22:00-00:00) WC’s moppi keerutada. Ju siis ei võimalda reeglid ja tihe tunniplaan eriti midagi rohkemat määrata. Ehk on tegu – nagu ma kahtlustan – sellise inimesega, kes jääb meelega halvasti silma, et ülemad lõpuks tema distsiplineerimisest tüdineks ja selle lõpetaks või ta koguni reservi arvaks. (tegelikult on viimane jutt veidi üle vindi – vaevalt, et jäneseurg nii sügavale läheb)

See nädal tuli väike olmemuudatus ka – duši all käimiseks on nüüd igal toal aega 8 minutit – see tähendab põhiliselt seda, et pesuruumis on nüüd väiksem tõenäosus kannikate kokku puutumiseks. (kahtlaselt külm ja ligane tunne) Igatahes see süsteem tundub isegi natukene aitavat – ehk vahepeal naljatamisi Sidepataljoni motoks saanud ‘isiklik hügieen tuleb viimasena’ ei pruugigi enam tulevikus kohane olla.

Viimasel ajal on natuke tihemini jututeemaks kerkinud ka sportlaste linnaload – kõik ajateenijad ei näe meeleldi, et mõned pea igal nädalavahetusel ja vahel ka nädala sees välja saavad kui teised samal ajal moppi lükkavad või lage vahivad. Isiklikult saan aru, et on vaks vahet, kas sa tahad linnaluba, et kodus kiire netiga Facebookis käia või sõltub sellest sinu edasine karjäär, samas võiks seda asja kuidagi varjatumalt ajada või siis anda linnalube ka teistele, sest praegune variant on üsna nagu punane rätik. Ahjaa, spordist veel, metsalaagri nädalal (üleeelmisel siis) toimus ka jalgpalliturniir, kus meie kodupataljonil väga hästi ei läinud – võib-olla oli asi selles, et meie jalgpallurid kaevasid kella 3-ni öösel kaevikuid, magasid lombis, tegid kaasa ööhäiretel ja ärkasid kell 6, vastasvõistkondade liikmed aga magasid kuuldavasti normaalselt kasarmutes. Aga ju me ei vajanud neid võite.

Homme on 20. august ja meie lähme ekskursioonile. Kindlasti salvestub minu ajus palju meeldejäävaid piinlikke hetki seoses oma rühmaga. Lohutab lootus oma neiut kohata. Reamees T on homseks näidendivõistluseks kirjutanud minu arvates üsna hea tüki, tõenäoliselt paneme selle väikese konkursi kinni ja saame rühmaga (või siis mõned rühmast saavad) preemiaks kinno minna. Vahet pole mida seal näidatakse, peaasi, et välja saab.

Advertisements
Sildistatud , , , ,

5 thoughts on “Ajateenistusest Staabikompaniis II

  1. Tanel M ütles:

    Jälle kena wall of text… minu öine lugemisvajadus jälle rahuldatud.
    Pool teksti oli selline tunne… “Üks loll teine laisk ja mina üksi pean rügama “:D
    Need miinused meenuvad mullegi, ainult, et ma ei mäleta nende tagajärgi vist sain halvema märgi selle eest. Noh jällegi üks pisiasi mis mitte kedagi väljaspool EKV’d ei koti.
    Ülipüüdlikus EKV’s on selline tänamatu tegevus, vähemalt enda teenistuse lõpus tundu.
    Mis puutub kallite kaasvõitljeate vaimsesse võimekusse siis paratamatult meenub endal seik, kus tegevuseks oli teravaga söösta-kata ja peale selle sooritamist tuli tulevane härra kapral T minu juurde ja ütles et, ma olevat tal sihikul olnud aga ta siiski(!) ei lasknud. Pingelangus at it’s finest..
    See, et dušši all käimiseks on antud 8 minutit paistab normaalne kui meenutada enda (post-SBK)teenistust kus sooja vett jätkus vaid viiele kiiremale ja külma vee all käisid tüübid 30 sekundiga..
    Jõudu ja katsu rännakul vastu pidada, pea meeles, et seljakotti saab kanda kahte moodi, selja ja õlgadega, kui üks ära väsib siis rihmade pingutamisega raskuse viia teisele.
    Ise seda ei kasutanud küll sest kandsin alati ainult õlgadega..
    Jutu järgi paistab täiesti harju keskmine teenistus. :)

    • Lauri Elias ütles:

      Ma vingun jah natuke liiga palju.

      Kapral T : D

      Ma ise suutsin seljakoti ja rakmetega hoopis puusa ära lõhkuda, aga tänud nõuannete eest.

  2. /David ütles:

    Jah, kena wall of tekst. Huvitav lugeda. Samas endiselt masendav. Tõepoolest, ma oleksin ehk valmis vahetama kergema teenistuse (raskemaks siis) kõrgema IQ-ga ja inimlikemate kaaslaste vastu (vast küll mitte nii ekstreemseks kui http://www.youtube.com/watch?v=M32WoCBlW_A).

    Arstliku komisjoni kohta on sama jutt. Füüsilise peale VÄGA ei nurise, kuigi ka seal käis asi sups-ja-valmis… mind häiris pigem meele-doktori kaks minutit jah/ei vastuseid. Käisin hiljem emotsionaalse kindluse saamiseks oma kuludega Tallinnas, korraliku inimese juures – mitte selleks, et teenistusest pääseda, vaid endale kinnitada: mul on mingi võimalus emotsionaalselt enam-vähem sama tervelt taas välja tulla.

    Keelepruugi kohta lugesin kuskilt (Delfi?) sama juttu. Tuleb ettevaatlik olla või pigem hoopis vaikida.

  3. Lauri Elias ütles:

    Nojah, võite mõne kommentaari eest mingi naljaka karistuse saada, aga ma ei tea, kas peaks kogu aja ka vait olema. Kui on mingi asjalik ettepanek või ei saa ülesandest aru/on küsimusi, siis võiks ikka suu lahti teha. Jätad julgema mulje, jääd hästi silma. Ei nii palju arusaamatusi ka, näiteks ei pea kuu aega puutööd tegema, kuna mainisid kuskil mokaotsast, et oled mööblifirmas, olgugi, et töötad seal ainult arvutiga : )

    Kõrge IQ-ga kaaslased sul tõenäoliselt ainult Sidepataljonis võiksidki olla, keskharidus peab olemas olema, enamus on IT-mehed, aga Gauss’i jaotus kehtib igal pool : )

    Vaatasin 2 esimest osa ära, vähemalt videopildi järgi meie kaader väga alla ei jäänudki : )

  4. Lauri Elias ütles:

    Väga hea sari on. Meil oli ka Wayne.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s