2. essee: “Kuidas globaalses infoühiskonnas jääda eestlaseks?”

Link

Rahvusriik on tunduvalt vanem kontseptsioon kui globaliseerumine; viimasest on räägitud võib-olla mõned kümned aastad. Tänasel päeval võib öelda, et kui tendents globaliseerumise suunal jätkub, peavad rahvusriigid ja rahvuslus mingil määral taanduma. Viimasel ajal on see küsimus eriti teravalt kerkinud esile Euroopa Liidus – keskvõim tahab aina enam kontrollida riikide siseasju, esialgu rahandust, mis on vastuolus iga rahvuse suveräänsuse, enesemääramisõigusega. Tegelikult aitab globaliseerumisele kaasa iga liit, rahvusvaheline ühendus ja kaubandusleping, isegi iga võõrast keelest üle võetud sõna. Globaliseerumine on nii mõneski mõttes hea: rohkemad inimesed räägivad ühist keelt, aina suuremad piirkonnad saavad osa inimkonna väljatöötatud hüvedest, teadmised levivad ja majandus kasvab. Nii mõnedki konfliktid jäävad tekkimata – samas tekivad uued.

Mõistagi võib kahtluse alla seada väite, et globaliseerumine rahvuslust üldse ohustab. Mina arvan, et kuna inimesed on ajaloo jooksul üksteist kategooriatesse “meie” ja “nemad” paigutanud nii erinevatel alustel, ei ole praegune jaotus lõplik.

“Kuidas jääda eestlaseks?” on huvitav küsimus, kuid mina tahaksin pigem teada vastuseid küsimustele “kas jääda eestlaseks?” ja “miks jääda eestlaseks?”, sest mina ei kasuta vastuses küsimusele “kes ma olen?” sõna eestlane – vajadus enese defineerimiseks rahvuse järgi on minu jaoks midagi kummalist.

Keelest

Keskkooli inglise keele tunnis tekkis kord diskussioon õppekeele üle, mis oli mõnel määral seotud meedias laiemalt kajastatud eestikeelse keskhariduse teemaga. Mina küsisin, et miks mitte hakata õppima inglise keeles ja sellelegi tuli erinevad vastuseid, mõned ratsionaalsed – “ma ei oska nii hästi inglise keelt”, teised üsna suvalised – “meie keel on ju ikka eesti keel.” Tegelikult oleks inglise keele kasutamine mõistlikum: rohkem õppematerjale, rohkem õpilasi, tagataks parem valmisolek globaliseerunud maailmas toimetulekuks jne. Isegi sõnu on inglise keeles väidetavalt miljon ja eesti keeles 130 tuhande ümber, kusjuures suurem osa eesti keele sõnadest pärinevad inglise või saksa keelest. On tõsi, et mõnel teemal on puhtas eesti keeles arutlemine pea võimatu, kuna vajalikke sõnu lihtsalt pole olemas. Eriti paistab see silma infotehnoloogia alal. “Auke” küll püütakse järgemööda lappida, kuid uued tulevad kiiresti asemele. Lõpuks tekib küsimus, kas pidev selgitamine, risk valearusaamadeks ja raskendatud õppimine ei muuda eesti keelt antud valdkonnas lihtsalt liialt ebaefektiivseks. Suur osa vaimsest potentsiaalist kulub tänasel päeval tõlkimisele ja Eesti spetsiifiliste toodete arendamisele, kuigi lõpuks tahetakse konkureerida rahvusvahelisel areenil rahvusvaheliste lahendustega. Muusikast on räägitud itaalia ja füüsikast saksa keeles. Kui argumendid mõne teise keele kasutamiseks piisavalt suure kaalu saavutavad, võivad mõne aja pärast paljud inimesed kaotada olulise eestlaseks olemise tunnuse – eesti keele oskuse.

Kultuurist

Võib öelda, et inglise keelega tuleb kaasa ka inglise kultuur. Keelega kanduvad edasi kontseptsioonid, väärtused. Inglise keel sobitab meid seega inglise kultuuriruumi ja taandab eestlaste väärtuseid inglaste/ameeriklaste omade ees. Millegi pärast eeldatakse a priori, et kultuuriline mitmekesisus on hea, et parem on, kui maailmas on rohkem keeli, rohkem rahvuseid ja seega rohkem erinevaid väärtushinnanguid. Kui looduses on kerge geneetilise mitmekesisuse vajalikkust põhjendada, siis kultuurilise mitmekesisuse plusse pole võimalik tõestada ega ümber lükata. Enamus eestlasi ütleb une pealt, et eestlaseks jäämine on oluline ja eesti keelt ja kultuuri peab säilitama, (Põhiseaduse esimeses lõiguski on nii kirjas) samas arvan ma, et eriti keegi ei suuda ära põhjendada, miks eestlaste eripärad head või isegi märkimisväärsed on ja kas üldse on nii põhimõttelisi erinevusi arenenud maade riikide kultuuride vahel, mis teeksid nende üksteisest eristamise ja üksteise eest kaitsmise vajalikuks? Minu arvates ei ole see vähemalt Euroopa piires mõistlik.

Riigipiiridest

Kui võimuorganite ülesanne on säilitada elu, vabadust ja omandit, siis ma ei näe, miks kahe erineva piirkonna samu ülesandeid täitvad võimuorganid peaksid üksteisest eristuma, eriti kui kommunikatsioonitehnoloogia võimaldab suhelda ükskõik kui pika maa tagant. Kui distants ei ole enam faktor, siis miks riigipiirid peaksid olema? Globaliseerumisega on kaasnenud praktiliselt vaba liikumine üle riigipiiride ja ka eestlasel on tekkinud võimalus elada või töötada kus soovivad. Nii ei pea eestlased ennast enam ajaloolise territooriumi järgi defineerima.

Kokkuvõtteks

Eestlaseks jäämine sõltub suuresti eesti keele kasutamisest. See on viimane kriteerium, mille alusel üldse mingeid piire tõmmata saab. Keel aga vajab sel juhul pidevat arendamist, mõisted juurutamist ja tekstid tõlkimist, mis vähemalt majanduse arengut pärsib. Kommunikatsioonitehnoloogia ja vaba ränne hägustavad riikide piire ja võimaldavad inimestel elada kus soovivad. Kultuuriliselt on suurem osa eestlasi ammu kosmopoliidid ja need vähesed eripärad, mis eestlasel võiksidki olla, ei takista täielikku kultuurilist sulandumist vähemalt Euroopa piires. Geno- või fenotüübi alusel inimeste eristamine on ammugi tabu.

Indiviidi seisukohalt on vastus teemas esitatud küsimusele, et ennast keeleruumiga sidudes on see võimalik, kuid pikas perspektiivis arvatavasti eestlasteks ei jäädagi – pole lihtsalt mõtet.

Advertisements
Sildistatud ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s